27. märts 2021

"Käed eemale! Hülgepojad ei vaja reeglina te abi!"

Panen veel veidi "tarka", sest elu lausa sunnib. Kui eile pajatasin jänesepoegadest, siis tänane jutt tuleb hülgetittedest, kes tavainimesele üsna abitud tunduvad. Pole nad ühti!

Kui olete tähele pannud, siis ma enam pressiteateid ei üllita. Oma kümme aastat sai neid vorbitud ja tundub kuidagi nõmeda korrutamise ja targutamisena - nagu katki läinud plaat. 

Lisaks pean tunnustama meediat, kes tegelikult on pea kõik loomadega seotud olulised teated ise üles leidnud ja trükki lasknud. See on väga hää ja tunnustamist väärt! Algus oli raske ja väga vaevaline, aga nüüd veereb ratas iseenesest ka ilma minu vahele surkimiseta ning see ongi lõppude lõpuks oluline.

Nüüd hülgepoegade juurde. Natuke nalja ka. Elan ise vahetult mere ääres ja passin teist läbi akna hommikust õhtuni. No polnud meite lahel sel talvel isegi jääkirmet mitte peal. Üllatus oli suur kui "kevadine hülgepaanika" lahti läks.

"Kus kurat neid nii palju tuulega Soomest siia on maabunud?", ei saanud ma sotti. Mul nimelt polnud õrna aimugi, et kogu Eesti oli korralikult jääs ja hüljestel seega ideaaltingimused poegimiseks. Just nii läeb kui meediatarbimine miinimumini viia. Täitsa oma viga.

Kõnesid tuleb jätkuvalt massiliselt ja see on praeguse pandeemia puhul igati normaalne, sest lisaks heale "hülgepojasaagile" on inimesed ka rohkem looduses ringi liikumas. Panen teile südamele ja palun ärge minge lähedale selfitama. Las nad olla rahus. Te ju ise ka ei tahaks, et mingid segased teie enda beebit kogu aeg väntsutaksid ning temaga sotsiaalmeedia tarbeks egoistlikult fotosid klõpsiksid. Eks ole?

Lisaks on fotodel ka üks varjatud külg - sa võid manitseda, et ärge minge, aga paljud just nimme tõttavad uudistama ja see on juba paha-paha. Üks moment veel, millest rääkis üks jahimees - Facebook on ideaalne koht, kust saada infot loomade liikumise kohta. Tahad karule või ilvesele kuuli silmade vahele kihutada? Pole probleemi ja tee aga feissar lahti! Mõelge ka selle peale.


Mul endal "on" kolm metskitsekest ühe talu lähedal metsatukas elamas, keda juba tükk aega eemalt binokliga jälgin. Ülejäänud kari notiti maha ja aeti laiali, sest olevat väga ohtlikud kuna inimesed ei saa nende tõttu rahus "tuhandega" ringi uhada. Pole teinud ühtki pilti ja ei hakka ma nende asukohta reetma, et salakütid teed teaksid või "ühiskondlikku tellimust" täitvad jahimehed siva-siva meid kaitsma tõtata oskaksid suunduda. Las elavad! Mulle nad meeldivad. Isegi väga.


Aga lähme selle hülgejamaga edasi. Neid on praegu kõikjal. Eile õhtulgi tuli üks video, kust abi otsiti ja nõu päriti. Loomahakatis tundus mullegi kuidagi loid ja saatsin selle kohe merebioloog Mart Jüssile edasi, et ta sedapuhku ka mind ennast juba nõustaks. Mart nimelt on meite riigi kõikse targem mees kui asi puudutab hülgeid. Pean seda hülgevärki rõhutama, sest kõikides ülejäänud küsimustes olen mina Maarjamaal kõige targem.

"Täitsa tavaline magav hüljes ja pole tal häda midagi. Väga noor. Ilmselt hiljuti ilmavalgust näinud", oli Mardi hinnang.

Mul süda rahul ja palusin teatajal kirjakese kohalikele jätta, mida Aljona kohe ka tegi. Suur aitäh Sulle! Tõmbame otsad kokku. Ärge pildistage, silitage, musitage ja koerad pange rannikul kindlasti ainult rihma otsa! Just meie neljajalgsed sõbrad olid need, kes hülgetittesid eelmisel kevadel õite mitmel korral puresid. "Aktuaalne Kaamera" tegi ühest sellisest õnnetust toona ka loo.

Või siis silitage ja musitage, aga ärge pärast hädaldage ega nõudke "ohtlike" hülgebeebide tapmist kui ilma nina või näputa jäite! Lisaks on hüljestel suus selline bakter, mis inimese paranemise õite vaevaliseks ja keeruliseks teeb. Kasutage aju, see tuleb alati kasuks. Loomulikult võite selfitajat ka korrale kutsuda, aga ikka viisakalt, et herr Sarv ei saaks teile tuhande euroseid nõudeid solvamise eest esitada. Las läeb pankrotti või hakaku normaalseid keisse ka lõpuks lahendama.

Üks moment veel. Looduses on kõik varuga ja ka elukatel esineb kaasasündinud haigusi ning väärarenguid seinast seinani. Enamasti läevad seesugused kellegi toidulauale meeldib see meile või mitte. Surnud looma peab ära koristama ja utiliseerima kohalik omavalitsus, kuigi looduslikust aspektist lähtudes oleks parem kui ta sinnasamma jääkski - emake maa saab loomulikku väetist ning keegi saab vähemalt kõhu täis ja siis polegi see surm enam nii mõttetu. Loodetavasti saate aru ja aksepteerite.

Mõnusat kevadet ja olge siis mõistlikud kui mõnda üliväga armast looma- või linnulast näete. Ma väga palun!