7. märts 2021

"Tõeline vedamine! Karupojale kingiti elu!"

Nibin-nabin jäi/jäeti see karupoeg ellu. Leiti teine veebruarikuu viimase päeva pärastlõunal Keava-Hõreda maantee äärest üsna viletsas seisus. Kui sealkandis metsloomaga õnnetus juhub, siis kõllatakse ikka kohalikule jahimehele Reimo Saks'ale. Tema mobiil on nn hädaabi-listis esimesel kohal.

Hingevaakuva mõmmiku kohta tulid teated Keskkonnainspektsioonilt ja kohalikult elanikult pea üheaegselt. Reimo läks kohale ja otsis jupp aega enne kui karulapse üles leidis. Keskkonnainspektsioon käskis eluka kaasa võtta ja arstile toimetada. Tõpratohter tuvastas alajahtumise ja vedelikupuuduse.

Edasi läinud Reimo sõnul lahti täielik kinufilm, mille enamus osjatäitjaid karupojale esialgu vaid surma soovisid. Kellest jutt? Toon mõned näitlejate nimed, kes selles loomadraamas kaasa lõid: Brita Kalda, Leelo Kukk, Uno Treier, Riho Kuppard, dr.Madis Leivits ja loomulikult Jan Siimson - metsloomade hirm ja arm. Pigem ikka hirm, sest elujaatavaid otsuseid selle mehe käest väga ei kuule.

Ka seekord ähvardanud ta Reimo sõnul kõiksugu menetlustega, sest kui mõmmikule hakkasid kõlama kirikukellad, polnud jahimees nõus loomakest loovutama. Julge vastuhakk, sest paljudel on vast veel meeles karupoegade tapmismissioon, mis viidi läbi lausa relvastatud politsei kaasabil Eestimaa Loomakaitse Liidu juhtide Pille ja Piret Teesi kodus. Karupoegi seal mõistagi polnud, aga viha, raev ja jõud, millega reageeriti oli kõnekas. Loomulikult ei tahetud loomi ju aidata, aga see selleks. 

Ka see sündmus tahaks hoopis teistsugust kajastust, aga pole minu asi teiste ühingute asju rahvale lugemiseks serveerida. Lähme aga selle viimase mõmmikulooga edasi. Lõpuks lubas Reimo karupoja ise üles kasvatada ja taotles isegi loomaaiaaluba, mis on võimatu missioon omaette. Kisa olevat olnud taevani ja julgen väita, et ilma Reimota oleks see loomahakatis ammuilma maha löödud nagu meite riigis ikka kombeks.

Liberastid võitlevad vägivallavaba maailma eest, mis on iseenesest ju väga hea. Seaduse karmusega keelatakse paraku ära ka igati loomulikud inimlikud reageeringud ning see vist juba väga tore pole. Eks näis millega see inimese überehitamise eksperiment lõppeb? 

Kahjuks ei saa need napakad aga aru, et vägivallatuse kujundamine hakkab pihta juba maast-madalast ning kõige parem on seda teha läbi suhtumise kujundamise elusloodusesse ja teistesse liikidesse. Täna tolereeritakse meil loomadevastast vägivalda ja ülekohut kõige kõrgemal tasemel ning kõigil, kel oma tervis kallis, tasuks loomakaitsest ja -päästest kaugele-kaugele hoida - väga verine, nutune ja lootusetu on see kõik!

Tegelikult peaks see olema konfliktlugu Eesti riigi suhtumisest metsloomadesse ja vastava rehabilitatsioonikeskuse puudumisest vaatamata sellele, et ühele hingele erandina elu kingiti. See peaks olema uuriv lugu keskkonnametnike haridustasemest ja liigispetsialistide puudumisest, sest ei saa ju olla ometigi normaalne, et metsaelukate elu ja surma üle otsustab riiklikul tasemel ELEKTRIK? Naised, kas te läheksite sünnitusabi saama torulukksepa käest? Ilmselt mitte, aga loomadele-lindudele pole me valikuvõimalust jätnud ning nemad jäävad diletandi meelevalda. Ega ma muidugist ministeeriumi plaane tea, aga äkki näeb salakaval tulevikukplaan ette metsloomade elektriga hukkamise ja siis on taoline valik igati loogiline ja arusaadav. 


Korralik konflikt on olnud varasemalt ka minu ja Reimo vahel. Seda peaasjalikult seetõttu, et ta kariloomad maanteedel jõlkusid. Nüüd on olukord paranenud ja ta on tõhus käepikendus nii Loomapäästegrupile kui ka Keskkonnainspektsioonile. Vat selline vaoshoitud lugu, sest pole mõtet enam pärast lahingut rusikatega vehkida. Lisaks on see juba kõikjal ilmunud ja mo enda ölaiskus, et esiemsena nokka lahti ei teinud.

Lõpp hea, kõik hea ning loodetavasti Elistveres loomakest enam miskit ei ohusta kui juba armuandmisotsus vastu võeti. Ei tasu siiski unustada, et tegemist on RMK-le alluva pargiga ja üllatuks üldse kui mõmmik kohe täitsa ise üleöö "ää kooleb". Muide, ilma igasugu vandenõuteooriateta võib see ka nii minna, sest metsaelukad pahatihti inimese juures surevadki vaatamata sellele, et püüad neid kogu hingest aidata.

Reimole nii gängi kui enda poolt tänud, keskonnaministeeriumi asjapulkadele sedapuhku ka. Üks küsimus siiski jääb - kuhu panna järgmine karupoeg ehk, et väljaõppinud personaliga metsloomade haiglat ja taastuskeskust on siia loomakaitse seisukohalt absoluutselt alaarenenud Eesti riiki ülivägahädasti vaja!

Nii arvan mina ja need, kes rahvaalgatuse "AITAB!" kaudu metsloomadele taastuskeskust nõudsid. Tuletan meelde, et kehtiva seaduse kohaselt on metsloomade ravimine riigi otsene ülesanne. Mida siis "riiklikud loomakaitsjad" arvavad? Vastab Keskkonnaministeeriumi asekantsler Marku Lamp:

"Abitus olukorras olevate loomade ravimist ja rehabiliteerimist korraldab Keskkonnaamet. Sellestegevuses on Keskkonnaameti ametlikuks partneriks Eesti Maaülikool, kellega neil on vastav koostööleping. Maaülikoolis on olemas parimad võimalikud teadmised ja võimalused loomade raviks ning taastumiseks. Ühtlasi on Maaülikool ka laiendamas oma metsloomade rehabilitatsiooni võimekust rajades välipuurid ravijärgse taastumisprotsessi parandamiseks.

Lisaks sellele on Keskkonnaametil käimas koostöölepingu sõlmimine kolme MTÜ-ga, kes hakkavad toimima nö tugipunktidena Maaülikooli kliinikule ja kelle rahalised kulutused selles valdkonnas katab osaliselt Keskkonnaamet. 

Eraldi, spetsiaalse metsloomade taastuskeskuse-haigla rajamist hetkel ei kavandata."