Ei vedanud välja. Miks? Ehk lahkamine annab vastuse. Kurjad keeled räägivad, et valesti toitmine. Ei imestaks, sest metsaasukate vajadusi teadvaid inimesi on Maarjamaal imevähe. See käib nii mu enda, loomaarstide kui isegi keskkonna eest vastutatavate ametnike kohta - pole meil väga taolisi proffe, kes saaksid vastu rinda taguda ja karjuda:
"Mina tean, mina oskan!"
Karupojast, kellele erandite erand tehti ja ellu jäeti, on siis jutt. Natuke veel uurin maad ja täpsustan. Ega mulle muidugist taheta kõike ka rääkida - ma ju looma poolt ja väga kriitiline, kuigi peaks vist ainult inimeste eest seisma?
Eile õhtul igatahes oli ta kõige tervem ja õnnelikum mõmm maailmas, kes turnis, ronis ja tundis elust rõõmu. Varahommikul viskas aga oleku kehvaks ja kaal langes justkui laksust 300 grammi võrra. Inimesed üritasid aidata, aga sedapuhku oli sellest vähe kasu. Kell kuus on see aeg, millest alates saame temast minevikuvormis rääkida.
Ühe vandenõuteooria võiks kohe ümber lükata - ei andnud ametnikud eutaneerimiskäsku ja minu teada oli mõmmiku kodu tarbeks juba isegi raha eraldatud. Läks aga nii.
Metsloomade ja -lindudega lähebki paraku nii ning ole sa nii tark ja hoolitsev kui tahes, siis surmad on üsna tavalised. Pärisvanematele jääme kogu oma tarkuses ikka kõvasti alla ja sestap on manitsus käed eemale metsloomadest, igati omal kohal. See muidugi ei tähenda seda, et inimtekkelistel põhjustel viga saanud elukad tuleb hätta jätta. Kindlasti mitte!
Ärge väga kurvastage ja minu jaoks on põhiline, et riik kui selline andis loomahakatisele võimaluse. Reeglina mõistavad nad kõik surma kui pole tegemist just hüperkaitsealuse liigiga.
Kuigi keskkonnaministeeriumi rahvas seda üheselt ei poolda, siis jätkuvalt olen seda meelt, et metsloomade taastuskeskust koos väljaõppinud personaliga on Eestisse väga vaja. Eks trambime selle teemaga edasi kui koroonapandeemia on kontrolli alla saadud.
Mugandades Heinz Valgu kunagist ütelust, siis ükskord tuleb see nii kui nii meeldigu see tänastele ametnikele või mitte!
