23. juuli 2019

Joodiknaise käest päästetud Marta: "Ärge hakake kadestama, aga elan teist kõigist paremini!"

"Tule tuppa Marta! Tule tuppa nüüd ometi! Öö on juba käes!", hüüab värske koeraomanik Guido. Marta ei taha aga sellest kõigest midagi kuulda ja punub suure hooga kuuri taha peitu:

"Nalja teete või? Juunikuus on ööd valged ja seda aega on lausa patt maha magada!"

Martat Võrumaale viies sai sellest kohe aru, et koerake jõudis koju. Tuuseldas aga mööda hoovi ringi ja tegi kõigiga sõprust. Minust ta puudust ei tundnud kui ehk ainult alul piidles, et ma kadunud pole ja käis vahest "kontrollimas". Kui jupp aega hiljem ära sõitma hakkasin, siis keeras korraks vaid pead, noogutas nagu hüvastijätuks ja põrutas kassi kiusama.
Seda "noogutamist" ärge nüüd tõsiselt võtke, sest tegemist oli eelkõige inimesele sobiliku tõlgendusega.

"Need kõik on õiged märgid ja see on väga hea kodu, kus elavad puhastverd loomainimesed. Siin on tal ruumi joosta. Siin pole maanteid lähedal ja ka naabrid pole püstolikangelased, kes looma nähes kohe tulistada soovivad. Siin teda armastatakse ja suudetakse koera eest ka hoolitseda", oli mu külaskäigu lühikokkuvõte. 


Tegelikult ma jutumula väga ei kuula, sest selle järgi on ka suurim loomavihkaja elukate suurim sõber. Teod loevad. Suhtlus loomaga loeb. Maailmaasjust arusaamised loevad. Need kõik tulevad ridade vahelt välja kui on viitsimist kuulata. 

On veel sada asja, mida jälgida ja lõpuks ütleb kõhutunne, et lase lahti ning ära vaeva rohkem oma pead. Kõige suurem lobamokk uue kodu suhtes on muidugi loom ise. Teda tuleb samuti ainult osata kuulata. 

Maardu joodiku käest päästetud Martale olid valmis kodu pakkuma palju inimesi. Enamusega neist suhtlesin ka otse ja helistamata jäi ainult mõnele. Selles loos saan nüüd nende ees vähemalt vabandada. Ärge pange pahaks!

Ka loomapäästegängi seest soovis alul üks inimene koera omale ja olin selle üle väga õnnelik.

"Super, nüüd pole vaja muretseda, sest asi on kümnekordse kontrolli all ja eksida pole lihtsalt võimalik!"

Siis tõusis aga veel üks käsi püsti. Seejärel veel kaks.

"Ai kurja! Nüüd ei saa keegi meie omadest, sest see tekitaks pikas perspektiivis vaid pingeid ja salavaenu! Elavad solvumise üle. Peavad elama!"



Vat selline toreda lõpuga lugu Martast, kes leidis armastava kodu tänu joodiku naabritele, kes hakkasid tema eellasele Deborale abi otsima. Naine valetas hiljem, et koer suri pärast liiklusõnnetust ja võttis kohe uue. Õnneks saime mõlemale jaole ja vähemalt need kaks kutsat on halva eest edaspidi kaitstud.


"Meil oli enne ka sakslane, kes elas vanaks. Arvasime, et ei võta enam uut koera, aga sinu blogilugu lugedes mõtlesime ringi. Isegi hirm oli, et äkki me ei kvalifitseerugi ja jääme ilma", rääkis peretütar väikestest hirmudest.

"Kass ja koer elasid õues oma majas. Ei tahtnud üldse tuppa tulla ja võisid hääle ära röökida. Magasid teineteise kaisus ja lõpuks lõime käega. 

Pärast kutsa surma tuli kass ka tuppa tagasi. Panen juba homme nende lossi uuesti püsti ja siis näeme kas ajalugu kordub?", räägib Guido oma plaanidest. "Lapsed püüdke see Marta nüüd ometigi juba kinni. Nii väikest ei tohi kindlasti kohe veel ööseks õue jätta!" 

Ohh seda kilkamist ja lusti! Koer ees ja lapsed järel üle suise heinamaa udusse kadumas. Mnjah, kui ma järgmises elus peaksin koerana sündima, siis tahaksin just sellises loodukaunis kohas asuvas talus ja sõbralikus peres elada!