18. juuni 2019

"Hea päev neljale koerale"

"Sa lubasid koera tuua, aga tõid lehma!", lõi Viimsis asuva Lemmikupesa omanik Merli Pavelson käsi kokku kui hiiglasekasvu Rokit nägi. Eile said Jõgevamaal teise korruse aknast välja hüpanud koera haiglaravi mööda ja edasi taastub ta juba 10 päeva hoiukodus enne kui oma pere juurde naaseb. 

Perekond võtaks muidugist kohe, aga lähtume vanasõnast "pigem karta kui kahetseda", sest Roki-poisi esikäpad on piltlikult öeldes sama õrnad nagu klaas. Vale hüpe või põrutus ja ongi pekkis kogu töö, vaev ja looma kannatused! 

Ma ise toimetasin hommikul koos Veera Makinaga Maardu linna parmudega, et loomapiinajate käest üks kutsikas kätte saada. Rokile läksid Loomade Kiirabi Kliinikusse järele Katrin Lehtveer ja Tanel Veskimägi. Leppsime kokku, et kohtume paari tunni pärast Viimsis. 

Roki oli mõistagi õnnelik, et õue pääses, aga masinasse ei tahtnud ta teps mitte minna. Lõpuks pidi kliiniku assistent Heiki Soolmann talle suukorvi
panema ning jõuga tõstma. 


Roki tegi autos Houdinit ja uus mitteametlik maailmarekord krae ja suukorvi äravõtmises on nüüd umbes kaks ja pool minutit. Kliiniku personal hingas kergendatult kui Loomapäästegängi kaubik koos viimase aja probleemseima koeraga minema veeres.

"Jumal tänatud! Ta tahtis meid kõiki ära süüa ja ründas valimatult. Suur tegu oli talle ravimeid anda ja puuri tagasi saada! 

Olime kohati ikka puhta jännis, aga temast tuleb ka aru saada. Tegelikult on Roki väga äge koer ja pole ta tige ühti kui täitsa terveks saab."



Meie koos Veeraga tutvusime samal ajal Maardu linna eripäradega ehk külastasime joodikute kodusid, millesarnaseid urkaid nägin viimati "Reporteris" töötamise ajal. 

Mureks oli põhjust ka ja nimelt anti meile nädalapäevad tagasi teada ühest verisest sabata koerast, kes kiiret abi vajab. Kas teda taas peksti või taheti üldse maha tappa, on selgusetu, sest pererahva jutud muutuvad ja ka naabrid räägivad erinevaid versioone. 

"Saba jäi ukse vahele, jõle probleem ikka küll! Ma käsin ka arsti juures!", räuskas joomane perenaine eelmisel korral.

"Pääses jooksu ja jäi auto alla! Milles mina süüdi olen?" , oli tema eilne kinnitus, aga meie poolest võis ta selle jutuga oma perset pühkida. Suureks abiks oli meile Maardu konstaabel Roland Meritee, tänu kellele me päeval linna vahele laiali pudenenud jotad üles leidsime.


"Sul pole koera vaja. Sa ühe korra juba Debora hülgasid ja viisid ta jalust ära. Koer jooksis nädal aega omapäi! Te peksate koera ja seda on valmis kohtus kinnitama neli perekonda teie trepikojast! Tahate kohtusse minna? Ja nüüd pärast tema ära viimist võtate kohe paar päeva hiljem uue kutsika! Milleks?"

"Ne vaše delo i mne pohhui! V sud poidjom!"

Mõne hetke pärast miss Maardu siiski mõtles ringi.

"Tegelikult on see minu mehe koer ja mul pole õigust tema asjade üle otsustada!"

"Kus mees on?"

"Tööl!"

"Siis istu autosse ja lähme küsime mehe käest järele!"


Mees oli koera väärkohtlemisest teadlik ja imestas isegi, milleks ta elukaaslasele neid saksa lambakoeri või nende laadseid vaja on? 

Tegime proua Joodiku elukaaslasele ettepaneku, millest loobuda polnud võimalik ja mees loovutas kergendusohkega kõik eelmised ja järgmised koerad (kui need tulema peaksid) ühes Marta-nimelise kutsikaga Loomapäästegrupile. 

Kokkuleppe kohaselt nende pere uusi koeri ei võta, aga juhul kui ta kaasa seda rikkuma peaks, pöördume pollarisse ja kotime nagu jaksame. Olgu mainitud, et selles viimases on meie gängi tublimad liikmed saavutanud juba märkimisväärse vilumuse.


Proua Parm tegi ühtäkki politseimasina ukse lahti, jättis kutsika maha ja pani jooksu. Jooksku aga palavaga terviseks, sest meil polnud vähimatki põhjust teda taga ajama hakata. Koeralaps Marta vaatas toimuvat läbi oma kutsikasilmade pealt ega jaganud ööd ega mütsi. Millegipärast valis ta välja minu ja hakkas varjuna kannul käima.

"Kullake! Olen lasknud alati koertel mind välja valida, aga ma ei saa sind praegu kuidagi omale võtta. Leian sulle hea kodu! Selles võid kindel olla!"

Konstaabel Meritee palus ka meie abi:

"Lähme vaatame Muugal ühe husky üle. Lugege ise, mida kaebuses kirjutakse - väärkohtlemine, näljutamine, elab üksi ehitatava maja juures, nädalas korra toidetakse, vett ees pole! Kett lühike"

Käisime, nägime ja suhtlesime naabritega. Kogu kaebus oli sulaselge jama!

"Kas peremees peksab ja käib nädalas korra?", pärisin uudistama tulnud naabritelt.

"Seda pole me küll näinud! Neid pole päeval kodus, sest käivad tööl."

"Armastavad ja hoiavad oma koera?"

"Meie arust küll."

Huskyd pole mingi  suuremad asjad valvurid ja ka eilse sinisilmse tegelase poolest oleksime võinud kogu elamise tühjaks tassida. Toit oli ees, vesi ka, jooksutross oma viiskümmend meetrit pikk. Valekaebus. Eestis tavaline nähe.



Juunikuu on eriti tihe olnud ja jalgade merevees leotamiseks, pole vaatamata suurtele plaanidele üldse mahti olnud. Loomapäästergrupi reageerijad ja hoiukodud peavad ühendust, aga eelmise nädala lõpus unustasin ise ära, et Deboraga tuli arstil käia.

"Kuidas tal on ja kas arstil käisite? Kurat! Loomi on nii palju, et ununes ära. Enamasti need kellega otseselt tegelen, jäävad ikka meelde. Sorry!", hellasin hoiukodu perenaisele, kes koera eest hoolitseb.

"Ära muretse, kõik on korras!", saatis ta mulle videogi tunnismaterjaliks. "Meie koertega saab läbi. Lastega ka. Ta on nii hea koer ning on absoluutselt mõistetamatu kuidas keegi suudab taolist olevust peksta!"




Tanel ja Kats olid Rokiga Lemmikupesas hädas nagu mustlased mädas. Kõigi hämmastuseks võttis volask mind vastu ülevoolava heatahtlikkusega.

"Ära hüppa! Sa ei tohi seda veel paar kuud teha! Puurirežiim ja minimaalne liikumine! Mõikad?", katsusin teda maha rahustada. "Proovime parem koos trepist üles minna."

See ülesanne ostutuks võimatuks, sest Roki tuli vaid poole trepi peale. Ei aidanud mu ettenäitamine, keelitamine-meelitamine ega maiuspalad. 

Roki keeras otsa ringi ja viskas maapinnale külili. Ta võib minuga küll sõber olla, aga meie suhtlemises on väga selged piirid, mida teha tohin ja mida mitte. Näiteks bussi ma teda jõuga tõsta ei tohi - kohe on hammastega kinni.


Samal ajal toimus Lääne-Virumaal veel üks koerapäästeoperatsioon, millega tegeles Erko Elmik. Lugu nagu lugu ikka - eakas peremees läks enne oma koera ja kiisut ning pärijad vanakese viimastesse aastatesse ainsamat rõõmu toonud sõpru ei taha. Ma üksikasju ei tea ja küllap neist kirjutab juba Erko ise, aga igatahes vähemalt kutsu sai eile uude koju toimetatud. Nüüd vaja veel ka kassile pere leida ja siis saaks ka nende loole punkti panna.

Öösel ei andnud hing rahu kuidas see Roki seal üksi küll hakkama saab? 

"Äkki lastakse saluuti? Äkki poisikesed loobivad kividega? Äkki jääb jalg koos fiksaatoriga võre taha kinni ja teeb pöördumatut viga? Äkki hakkab vihma sadama, kuigi lubati kuiva ööd?


Egas muud kui autole hääled sisse ja sõitsin kohale - oma silm on ikka kuningas ja plaanisin talle veidi seltsiks olla. Roki lakkus mu näo korralikult üle ja oli kambajõmmi nähes väga õnnelik. 

Varsti sõitsime koos juba linna tagasi ja põikasime ka Loomade Kiirabi Kliinikust uuesti läbi. Et koera mitte stressi ajada, siis puhastasime haavad ja panime uued sidemed otse kliiniku esisel asfaldil. Kõik laabus väga hästi ja Roki polnud nüüd juba seda nägugi, et kedagist hammustada tahaks.

Sokutasin ta ööseks üle ukse naabri juurde. Memmel oma koer hiljuti surnud ja tal suurte penidega kogemus olemas - ta enda oma kaalus üle 70 kilo! Tegelikult ta pakkus juba päeval abi, aga arvasin siis, et tea ei saa hakkama. Hommikul selgus, et ei saanudki või sai hoopis liigagi hästi:

"Ma pole silmatäit maganud! Ta nuttis ning tulin suurde tuppa teda lohatama ja silitama. Istusime niimoodi hommikuni.  

Kui sa Ruudi ja Aaduga jalutama läksid ning akna all köhatasid, siis läks ta puhta hulluks - hüppas uksele ja akendele ja igale poole. Täitsa segane oli! Ma ei saa vist ikka selle hoiukodu pakkumisega hakkama. Sul oli õigus, et see pole üldse lihtne ülesanne!"

Päeva peale memme meel aga muutus ja hea daam oli valmis ka kõik järgmised ööd üleval passima kui see vaid Rokile kasuks tuleb ja teda lohutab.



Martale kodupakkumisi on ühtekokku kaheksateist, aga kohe langevad välja need inimesed, kes kirjutasid sooviavaldusse sõna "kuut" või "valvur". Vabandan, aga lähtun põhimõttest, et koer on sotsiaalne tegelane, kes soovib koos oma karjaga olla ehk, et temast saab pere-, mitte keti- või õuekoer. Minu kiiks ja tahe. Ei muud ning palun mõistvat suhtumist. Pärast raske valiku tegemist tuleb koerapreili koju toimetada ja siis panen küll jalad kohe nii kauaks merde ligunema kuni varvaste vahele lestad kasvavad. 

Täna ma loomi ei aidanud, sest kuus korra pean enda vanamehega haiglas käima, aga õnneks pole ta tervis hullemaks läinud. Arvutisse jõudsin alles tunnike tagasi ja kribasin siva selle loo valmis, sest nii sai ju loomasõpradele lubatud. 

Tõsi, lubasin, et üllitis on juba hommikul valmis, aga sedapuhku hindasin oma võimeid üle. Hea päev oli - ei ühtki loomalaipa peale paari noore kaku pole minuni jõudnud. Lobisesin hiljuti Roki ja Marta eest hoolitsevate inimestega ja näikse, et ka koerakeste elu oli täna suiselt lill.  

Tänan lugemast ja kaasa elamast! Mõistagi sügav kniks ja kraaps kõigi asjaosaliste ees, kes antud loomade ravi ja päästmisega seotud on!