26. juuli 2019

"Ülim vedamine! Oravake pääses avariist peaaegu tervelt!"

"Tulge ruttu appi! Eessõitev auto ajas orva alla. Tõstsin ta autosse, aga verd jookseb ja ma ei oska midagi teha. Appi! See on nii kohutav!", tulistas lakkamatult nuttev naine lauseid nagu kuulipilduja kuule. 

Jutt oli kohati üsna selline, et raske oli aru saada ja taaskord mõistsin kui raske võib olla Päästeteenistuse operaatorite töö kui nad endast väljas olevate inimestega suhtlema peavad. 


"Tulge palun ruttu! Ma olen tõesti hädas! Orav ka. Iste on verine. Mul tilluke laps ka autos. Ega ta temale või kallale minna?"

"Ma väga ruttu kahjuks ei jõua, sest olen Jõgisool, aga kui ma tee otsemaks lõikan, siis ehk olen paarikümne minutiga kohal ka."

"Ma seisan pärast Tabasalu kauplust suunaga Muraste poole. Tulge palun ruttu!"

Rebasejutsil tuli silmanurgast ja suust natuke verd, aga muidu tundus ta täitsa terve olevat. Vedas! Mõõduvõtt auto versus orav lõppeb enamasti looma jaoks ikka väga-väga halvasti. 

"Juht ei pidanud kinni ka ja sõitis pidurdamata edasi!", pahandas orava maanteelt päästnud Kätlin Härm.

"Ära mõista süüd - loomad tulevad teinekord nii kiirelt, et ei jõua midagi teha. Lisaks on orav ka nii paganama pisike, et ei pane tõesti tähelegi."

Oravajuts oli pugenud istme alla ja üksisilmi uudistades kuulas meie vestlust pealt. Nii kui käe sirutasin, puges aga sügavamale peitu. Näpuotstega kompasin õrnalt ühe jala läbi. See oli terve. Teine polnud ka pihta saanud, aga siis tuttkõrva kannatus katkes ning ta naksas. Reflektoorselt tõmbasin käe tagasi.


"Mu kämmal on nii suur, et ei mahu siia istme alla. Ma ei hakka ju masinat laiali lõhkuma?!"

"Hoia last, mul väiksemad käed ja äkki õnnestub paremini", pakkus Kätlin end appi. 

Õnnestuski ja varsti oli orav ta peos kuid pani kohe taas plehku. Oi ta jooksis mööda armatuuri ja lage ja istmeid ning seejärel puges juhiistme sisse.

"Miks ma teda küll kotti ei pannud? Ta lamas jupp aega istmel lapse kõrval - ninast tuli väheke verd ja süda lõi väga kiiresti, aga muidu oli väga rahulik. Miks ma teda küll kohe kotti ei pistnud", ahastas noor emme.



"Las ta jääda praegu autosse ja sõida ettevaatlikult koju. Tal vedas täiega ja tundub täitsa terve olevat. Ega see kliinikuskäik ka miskit suurt juurde annaks. Lisaks on siin maanteeveerel väga sant tegutseda ja äkki hüppab uuesti teele. Seda pole vaja."

"Ja mida ma temaga kodus teen?"

"Kui saad kätte, siis helista uuesti või tegelikult jäta uks lahti ja las läheb oma teed. See loomake on õnnesärgis sündinud."



Kätlin kontrollis õhtul auto põhjalikult üle ja orav oli kadunud nagu tinatuhka. Kella nelja paiku hommikul pani aga masina signalisatsioon üürgama. Väikse koha värk ja naabrid olid kohe akendel passimas. Naabrimees tuli õuegi, aga kuuldes, et autos on ilmselt orav, kordas oma küsimust paar korda üle, sest vastus tundus ju nii ilmuskumatu. Üheskoos avasid nad ettevaatlikult auto ukse. 


"Näe istubki seal istme peal! Siin sa oledki oravake! Ma kohe arvasin, et sina oled see autovaras!", vaatas Kätlin metsaelanikku hella pilguga.

"On jah orav! Ma arvasin, et ajad unise peaga segast juttu!", sügas naabrimees imestusega kukalt.

Lood loomadest on tegelikult paljuski lood meist endist. Teise naha alla ja peakolu sisse ei näe, aga absoluutselt kõik inimesed siin maamunal, nende seas ka ravimatud sadistid ja julmad mõrtsukid, liigitavad ennast ise "heade inimeste" kategooriasse. Headus on aga väga suhteline mõiste, sest, mis ühele hea, on teise arust absoluutselt halb. 

See oravake aitas meil tungida Kätlini sisemusse ja andis aimu, milline ta hing on. Minu arust on ta hea inimene ja liigitan ta ilma igasuguste kahtlusteta väga hoolivate inimeste sekka: 

"Aitäh Kätlin Härm  nii enda kui Loomapäästegrupi poolt, et sa just selline inimene oled!"