16 juuli 2019

"Pugemine ei maksa midagi!"

"Te olete maailma parimad arstid ja see siin on maailma parim kliinik!", hõiskasin Sõle loomakliinikusse sisse astudes. "Tõin teile lausa šokolaadi! Täitsa niisama ilma igasuguse tagamõtteta tõin. Ausõna!"

"On ikka jobu! Appi! Kas naised tõesti kuulavad ka seda lobamokka?", kõõritas mind valge karvane koerake ja pidas plaani, kuhu oleks targem hambad sisse lüüa.

"On jah head arstid!", kõhatab üheksa aastane Paula vahele. "Kohe võtavad nad minult kasvaja ka ära!"

Paulal oli väike mure, sest peremees suri enne õiget aega hiljuti ootamatult ära. Tore mees. Ajakirjanik. Tuttav kah. Sellest oli leheski Jaanipäeva paiku juttu.

Alati kui majja tuleb lein ja tundub, et kõigil on täiesti ükskõik, siis ometigi ei vasta see alati tõele. Paula saab abi vaatamata sellele, et rahakott pärast matuseid õhem ja üks leivaisa vähem.

"Mängusõpru ja häid inimesi tuleb alati hoida! Sitapäid mitte!", moto järgi olen oma elukest elanud, olgu see siis õige või vale.

Ja nüüd mu sõbrad tähelepanu. Tulles loo alguse ja šokolaadi juurde tagasi, siis lubage teile kuulutada tänase päeva tarkusetera:

"Pugemine ei maksa midagi, aga võib tulevikus tuua enneolematut palju kasu!"