2. juuli 2019

"Rebasepoeg aeti alla. Juht sõitis loomulikult edasi!"

Keity Särg on end lille löönud ja kimab sünnipäevale. Korraga näeb Luige kandis noort, umbes paari-kolmekuist rebasepoega, kes tagakeha järel veab. 

"Raudselt autolt pihta saanud!?", arvab ta. "Heiks, tule järele!"

"Tulen-tulen, aga umbes pool tundi võtab aega. Selle ajaga oled ise juba kliinikus ja nii on loomale parem. Saad hakkama?"

"Muidugi saan!"


Tänud Keity märkamast ja hoolimast! Kliinikus ollakse teie tulekuks juba valmis! Ka teistele õpetuseks, et kõige kiiremat abi saab loom või lind ikka siis kui ise oled valmis tegutsema. Sellega võib paraku kaasneda palju pisaraid ja südamevalu. Ka seda rebasejutsi me aidata ei saanud, sest vigastused olid liiga suured.

"Kuidas küll inimesed sõidavad loomast üle ja jätavad ta piinlema? Mul on nii kurb meel! ta oli alles nii pisike ja juba sai elu otsa!", nuuksub Keity telefonis.

"Mugavus. Kiire elurütm ja soovimatus oma teo tagajärgi näha. Vastik on ju vaadata verist elukat!"

"Mul oli ju ka kiire ja ma lihtsalt ei saa sellest aru!"

"Sul on süda õige koha peal, aga enamusel pole. Vaata ise milleks inimloom suuteline on ja kuidas oma liigikaaslastega käitub. Mida sa veel siis loomade-lindude puhul ootad? Tule oma roosast mullist välja ja unusta mõtlemine, et enamus inimesi on head. Enamus inimesi on väga hoolimatud kurjad sadistid, kuigi püüavad seda väga varjata!"