"Pardiralli"

Ohh,Jeerum kuidas suvel arvutisse ei jõua! Päriselu on vägevam ja nii ma viskangi klõpsitud fotosid muudkui töölauale, et ehk kunagi kriban lood juurde.

• Kirjutamata lugude nimekiri on juba väga pikk: Saaremaa koerapiinaja, kellest saadeti isegi üks palja persega nõme foto. 
• Paar nõdrameelset "kassipäästjat", kes kiisudele kodusid lubavad, aga koheselt nad varjupaika saadavad. 
• Veel üks samasugune koeramaniakk", kes eelkõige vanainimestelt ja lastelt loomi välja nõuab ja seejärel nad mööda ilma laiali loobib. Paar kaklevat perekonda, kes pärast lahutust enam koera näha ei soovi. 
• Üks Valga tüüp, kes kolides koera maha unustas. 
• Tunnustatud "koerasõber", kelle elamine on kui sitamaja ja oma loomi ta õue ei lase. Kohtunik, kes eriti huvitavalt seadusi tõlgendab jne jne.

Täna pajatan aga ühest "pardirallist", mis tegelikult juba paar nädalat tagasi ühes ülisalajases sõjaväebaasis aset leidis. Koht on nii salajane, et sellest ei tea isegi meie valitsus ning ka NATO kõige kõrgemad ohvitserid räägivad sellest vaid käega suud varjates ja sosinal.

Loomapäästergupil on mõistagi ligipääs kõikidele salajastele objektidele planeedil ja nii meid appi kutsutigi, sest pardipere ähvardas reaktori veerel ukerdades kogu Tallinna linna koos Harjumaaga õhku lasta.

Pardijaht kestis õige mitu tundi ja lõpuks pidin tunnistama, et hakkan selle jama jaoks vanaks jääma. Mu olekut teeb kehvemaks ka see kuradi borrelioos, mis liigestesse puges ega sealt arstide pingutuste kiuste ära minna ei taha. No ei saa neid sulelisi "tatikaid" kätte - nii paganama kiired on! No ei lase tervis mul praegast veel joosta ega õieti kummardadagi. Nagu 100 aastane! Jube!

Tegelikult oli algus paljutõotav ja pisipere sai üsna siva kokku kogutud. Emme püüdmine aga venis ja ei aidanud siis ei kavalus ega kannatuski. Lõpuks panid paar titte veel plehku ka, kellest ühe sain siiski kätte.

Lõpuks lõin käega ja jätsin ta koos emmega. Ülejäänud üheksa luitsnokk-pardipoega toimetasin aga ühte veel salajasemasse linnuparki kosuma. Neile pandi koheselt paar suuremat liigikaaslast juurde ja nüüd te küsite kindlasti, et milleks seda veel vaja oli? Kohe selgitan ja suuremate suguvendade-õdede asi on pisipere sööma õpetada. Nii see päästmine käibki kui pärisemmet käepärast pole. Lihtne!

Mõistan rahva uudishimu selle sõjaväeosa koha pealt ja kergitan natuke saladuseloori. Tegemist on sõjaväelise teadusasutusega, kus sünteesitakse põlevkivist välja senitundmatud ained, millega tulevikus raketid taevasse sööstma hakkavad.

Rohelised ei tohiks enam pahandada, sest CO2 protsessi käigus ei eraldu ning seninähtud tulesamba asemel kukuvad tulevikus raketi tagant maapinnale hoopis kuuseistikud. Metsaärikad tahaksid need loomulikult kohe rahaks teha, aga peavad natuke ootama, sest kõik ei tööta veel laitmatult.

Küll ma need ülejäänud lood ikka ka kunagi valmis trein. Varsti on sügis käes ja siis passin rohkem toas. Nii, et kannatage veidi, siis hakkan jälle rohkem pastakaga mürama ning vaenlasi ja sõpru koguma. Nüüd aga minge parem õue, mitte ärge passiga selles neetud arvutis! Tänan lugemast!