28. aprill 2019

"Nädalalõpu HEA LOOMALUGU number 3 - Luik pääses avariist kerge põrutuse ja ehmatusega!"

Eile tekitas taas väikest segadust üks Tartu maanteel, lennujaama lähistel patseerivatest luikedest. Sedapuhku nad maanteel polnud, aga üks neist sai maandudes kaubikult litaka ja kukkus roostikku.

Käisime otsimas, üks istus juba pesal ja paneb algust järgmisele kuninglikult kaunite lindude põlvkonnale. Too polnud too. Lõpuks leidisin hädalise üles, aga kuidas temani pääseda?



"Loomapäästegrupp peab soetama kummipaadi, hunnikus kummikuid ja kalamehepükse. Uus droon kuluks marjaks ära, sest sellega saaks ligi", mõtlesin omapäi, aga jäägu need mõtted esialgu veel unistuste riiulile tolmu koguma. "Küll jõukamaks saades ostame! Drooni küll ei osta, sest ma proff oskasin ju eelmise merde ää uputada!"


Arnold Rüütli nimelise luikede päästmissalga juht, väga van(a)em gaid Katrin Lehtveer võttis vilunult meie Rootsi sõprade käest kingituseks saadu binokli ja üritas vähemalt linnu vigastused kindlaks määrata.

"Issver, see lind on nii kaugel! Ma ei näe midagi!"

"Ohmakas, keera binokkel teistpidi!"

"Appi kui lähedal! Ega ta mind hammustada ei saa?"


Tuli natuke vette ronida ja hirmutasin luigehärra lahtisele veele. Siis sai ta ka korralikult üle vaadata - ujus ehk jalad korras, saba liigutas ka. Lõpuks tegi ta uhke venituse ja ka mõlemad tiivad funkasid nii nagu peab.

"Jess! Vedas täiega tal! Võibolla ei vedanud ka, sest nüüd ta vaeseke peab ju mõne aja pärast hakkama tittesid kantseldama, aga lapsed on ju teadupärast vastikud!"