05 aprill 2019

"Appi-appi! Päästjad tulevad!"

"Leidsime Leisi kandist koera ja viisime ta Kuresaarde kliinikusse. Mida nüüd edasi teha?", pärisid noored eelmisel suvel.

"Oli tal midagi viga, et kliinikusse oli vaja viia?"

"Ei olnud. Ta oli selline õnnetu ja üksik ja kõndis teepervel. Me päästsime ta ära! Mida me nüüd teeme?"

"Viige ta samasse kohta tagasi ja las läheb koju nagu ta aastaid on teinud."

"Oi-oi, aga sinna on üle viiekümne kilomeetri."

"Enne mõelge teinekord kui päästma hakkate, sest pahatihti pole elukatel häda midagi ja tegelikult tuleks neid päästa hoopis päästjate käest."


"Me viime ta siis tagasi"

"Aitäh ja nii on koerale parim. Vaeseke on sellest jõlgutamisest nagunii stressis ega saa aru, mis temaga tehakse."


Hiljuti "päästis" keegi taas ühe Ida-Virumaa koera ja tõi Tallinna varjupaika. Ma ei tea üksikasju, aga varjuka inime ütles, et kiip on puha olemas ja ei saanud aru miks ta sinna viidi.

Ma võin öelda miks. Enda koju ju päästja looma võtta ei tahtnud-saanud ning siis oli vaja see "päästetu" kuskile visata. Suuremate linnade varjukad on väga sobivad kui natuke valetada oskad.

Õhtul tuli nii palju inffi ja kahe erineva koera fotod, et ma ei saa isegi sotti, milline neist siis päästeti? Jälle kirutakse Paljassaare varjukat. Jälle sõimatakse päästjaid. Jälle sõimatakse omanikku. Eks see käib asja juurde. Siis hellas veel üks naine:

"Kas te koera saate tagasi tuua, mis siit varastati?"

"Eraldi sõitma ei hakka, aga üks meie inimene tuleb sinnakanti homme, ma ise olen Lääne-Virus ülehomme, aga kas te olete omanik?"

"Ei ole"

"Las omanik siis helistab, enne ei toimu midagi, aga ta peab ka varjupaigaga asjad korda ajama! Ma pole juhtumiga kursis, aga uurin homme mis ja kuidas. Helistage siis uuesti."


"Loomapäästmiste kõrghooaeg" hakkab kohe pihta, sest eriti just metsaelukate pisipere jääb ilmarahvale silma ning kõik hakkavad korraga neid päästma. "Hädas" jänkupoegade kõnesid on juba piisavalt palju.

Palun teid siiralt aga kasutada aju, sest enamus neist abi ei vaja! Iga olukord on loomulikult unikaalne ja nõuab erinevat sekkumist, aga mõelge-mõelge-mõelge ikka enne kui midagi tegema hakkate.

Kui te tunnete vastupandamatut soovi kedagi päästa, siis minge palun mõne laste mänguväljaku juurde ja vaadake neid abitult siblavaid põnne, kes on ilmselgelt orvud, hüljatud või haiged ning viige need oma koju ning hakake usinalt ravima ja toitma.

Kuidas saab aga Ida-Virumaa koer nüüd Tallinnast koju tagasi? Usun, et aus ja koerale parem oleks kui päästja taas oma autonina Narva poole keeraks ja vaese hinge samasse kohta tagasi viiks. Nael kummi ja tänud juba ette!