"Armuhull metsis hirmutas lapsi!"

Hirm. Paanika. Paljud lapsed nutsid. Vähesed oksendasid. Vanemad tormasid X kooli, et oma kalleid võsukesi päästa või vähemalt veel viimast korda elusast peast näha. Üheteistkümnendas klassis õppiv Kalle (nimi muudetud, õige isik autorile teda) üritas mobiiltelefoniga veene läbi lõigata.  Kaos. Meelheide. Lootusetus.

"Me polnud taoliseks olukorraks absoluutselt valmis! Meie õpetajatel puudub ka vastab ettevalmistus. Lapsed on loodusest võõrandunud ja pidasid seda kohutavat lindu, kelle nime ma isegi ei tea, inimsööja lenddinosauruseks!

Kohutav ja pärast seda vapustust panen küll ameti maha ning lähen vallavalitsusse katlakütjaks!", ütles X-kooli meesdirektor pisaraid pühkides ja nelja xanaxi tabletti korraga alla neelatas.

Pole midagi imestada ja kui tillukest piiritajat peetakse pahatihti kotka pojaks või vähemalt kulliliseks, siis see metsis annab lenddinosauruse möödu väga uhkelt välja. Ilus kana! On ju?

Kui Klooga kandis mõni elukas omadega jännis on, siis läheb talle üsna suure tõenäosusega appi meie gängi vabatahtlik Piret Saare . Nii ka eile, viskas aga verehimulise elaja karpi ja viis metsa - las kekutab ja pulmitab seal edasi. Ma siiralt loodan, et mõni mänguplats ikka alles veel on.

Ikka juhtub, et suur pulmitamine ja seksijanu viib viimasegi mõistuse. Inimestelgi juhtub väga tihti! Mida siis veel loomadest-lindudest rääkida?!

Üks vana lugu ka meenutamiseks