26 mail ilmus "Valgamaalase" ajalehes lugu ühe vana koera piinarikkast hääbumisest. Koera abistama tõtanud naised ei jäänud aga selle artikliga väga rahule. Etteheiteid jagus nii veterinaarile, riigiametnikele ja mõistagi ei meenuta nad hea sõnaga ka koeraomanikku. Asju on aga niipalju ees, et kohe ei jõua kõikide lugudega tegeleda ja tähelepanu on rohkem nende loomade peal, keda veel aidata saab. Neli päeva tagasi pr.Aimelt saabunud kiri oli aga järgmine. Ma muidugi vabandan, et varem reageerida ei jõudnud.
Lp. Heiki Valner,
Olen Teie tegemisi läbi aastate jälginud loomakaitse valdkonnas ja olen ka mingil moel Teie fänn. Siis tahaksin kirjutada ühest kurvast ja minu nägemise järgi kuritegelikust loost. Kuna teie liidul on ka blogi ehk saaksite seda seal kajastada.
Kuna olin ka täiesti juhuslikult selle pealtnägija, siis mind hämmastab kuidas Valga ametnikud asusid loomapiinajatest omanike kaitsele.
Selle loo algus ei olnud kaugeltki mitte mõne tunni lugu vaid juba eelneval päeval ja õhtul kuulis naaber koera südantlõhestavat oigamist. Ka mina teisel päeval kuulsin seda samuti - kvartali kaugusele oli kuulda , et justkui trimmer töötaks. Kommentaarid, et omanikud pöördusid ise eutanaasia sooviga loomaarsti poole, ei pea paika vaid nad tegid seda siis kui olid teadlikult, et meie olime sekkunud.
Kõigepealt ju naaber sisenes majja ja ütles ühele omanikest, et mida te teete? Koera omanik põgenes selle peale minema. Siis helistas ta teisele omanikule. kes oli tööle läinud. Loos on ka juttu, et naaber pöördus mitme ametkonna peale, kes suhtusid sellesse üpris ükskõikselt. Selle peale kutsutigi kohale ajakirjanik, kelle operatiivse tegutsemise peale hakkisid ametnikud saabuma.
Loomaarsti kaugdiagnoos kutsa insuldist võis olla õige, aga kas peaaegu ööpäev tagasi insuldi saanud koer oigab palju tunde ja kuidas see kohutav kärbseparv tekkis? Üldiselt paneb meid nördima see, et loomapiinajad mõisteti õigeks. Kui on võimalik kirjutage sellest oma blogis või kus iganes? Lugupidamisega, AT
„Tõde tõuseb ja vale vajub“, ütleb vanasõna, kuigi palju sellest nüüd antud juhul enam tolku on? Vähemalt see viga sai nüüd parandatud ja lisaks blogile ilmus Valga koerasõprade vastusõna ka Postimehes. Loodetavasti jäävad nad nüüd rahule, sest hingelt sai ju kõik ära räägitud.
Mida aga ma ise asjast arvan? Ka see selgub juba selles artiklis.
Fotod: Arvo Meeks/
Valgamaalane
Olen Teie tegemisi läbi aastate jälginud loomakaitse valdkonnas ja olen ka mingil moel Teie fänn. Siis tahaksin kirjutada ühest kurvast ja minu nägemise järgi kuritegelikust loost. Kuna teie liidul on ka blogi ehk saaksite seda seal kajastada.
Kuna olin ka täiesti juhuslikult selle pealtnägija, siis mind hämmastab kuidas Valga ametnikud asusid loomapiinajatest omanike kaitsele.
Selle loo algus ei olnud kaugeltki mitte mõne tunni lugu vaid juba eelneval päeval ja õhtul kuulis naaber koera südantlõhestavat oigamist. Ka mina teisel päeval kuulsin seda samuti - kvartali kaugusele oli kuulda , et justkui trimmer töötaks. Kommentaarid, et omanikud pöördusid ise eutanaasia sooviga loomaarsti poole, ei pea paika vaid nad tegid seda siis kui olid teadlikult, et meie olime sekkunud.
Kõigepealt ju naaber sisenes majja ja ütles ühele omanikest, et mida te teete? Koera omanik põgenes selle peale minema. Siis helistas ta teisele omanikule. kes oli tööle läinud. Loos on ka juttu, et naaber pöördus mitme ametkonna peale, kes suhtusid sellesse üpris ükskõikselt. Selle peale kutsutigi kohale ajakirjanik, kelle operatiivse tegutsemise peale hakkisid ametnikud saabuma.
Loomaarsti kaugdiagnoos kutsa insuldist võis olla õige, aga kas peaaegu ööpäev tagasi insuldi saanud koer oigab palju tunde ja kuidas see kohutav kärbseparv tekkis? Üldiselt paneb meid nördima see, et loomapiinajad mõisteti õigeks. Kui on võimalik kirjutage sellest oma blogis või kus iganes? Lugupidamisega, AT
„Tõde tõuseb ja vale vajub“, ütleb vanasõna, kuigi palju sellest nüüd antud juhul enam tolku on? Vähemalt see viga sai nüüd parandatud ja lisaks blogile ilmus Valga koerasõprade vastusõna ka Postimehes. Loodetavasti jäävad nad nüüd rahule, sest hingelt sai ju kõik ära räägitud.
Mida aga ma ise asjast arvan? Ka see selgub juba selles artiklis.
Fotod: Arvo Meeks/
Valgamaalane
