Taolisi abipalveid on viimasel kuul tulnud ka Randverest ja Laagrist. Randvere rahvas ei taha keskkonnainspektsiooni poole pöörduda, sest pelgavad, et need saadavad rebastele „appi“ jahimehed.
„Me tahame, et rebasepojad ellu jääksid. Samas me ei taha, et nad siin elavad, sest soovime, et ka meie kassid ellu jääksid. Rebasepojad on juba nii krapsakad, et lähevad peaaegu maanteeni välja ja võivad auto alla jääda, aga seda me samuti ei taha. Palun vii nad siit ära, me oleme valmis ise püüdma tulema!“, öeldi mulle telefonikõnes.
Me oleme rebasepoegadega jahmerdanud küll, aga ikka siis kui mitme päeva vältel nende vanemaid näha pole. Muidu pole sekkunud, sest hääd nahka sellest ei tule. Esiteks on eelkõige suurte loomade püüdmine üks üsna tõsine ja aeganõudev ettevõtmine. Teiseks kuskil metsas ei jääks nad ka ellu – neil pole seal urgu kuhu peituda ja on oht et liigikaaslased ehk teised rebased murravad vähemalt pisipere maha. Ka toiduprobleem jääb, sest nö linnastunud metsloomad võivad looduses jänni jääda. Siin on veel mitmeid aspekte, aga ei hakka nendel pikemalt peatuma.
Mõned inimesed otsustavad aga seepeale „probleemi“ ise kõrvaldada ja näiteks Jüris müüriti rebasepojad lihtsalt kinni.
„Ma ei jõudnud sulle vastata, aga naabrid korraldasid tsirkust ja müürisid nad torusse kinni. Talliomanikud helistasid aga keskkonnaametisse ja sealt tuli vastus, et viivad ära. Sellele, kes nad kinni müüris lubati 2000.- euro suurune trahv teha kui ta loomi koheselt vabaks ei päästa. Tänaseks on vist rebased juba ära viidud. Müürimise üks põhjus oli see, et rebased olid kärntõves ja nakatanud ka nende koeri! Kahju muidugi rebastest, aga kui nad nagunii haiged olid, siis pole paraku midagi teha. Aga omavoliliselt neid tapma hakata on ka ikka julm!“
Inimene avaldas veel head meelt, et asi õnnelikult lõppes. Ilmselt lõppes see lugu õnnelikult ikka inimeste, mitte rebaste jaoks. Seda esiteks. Teiseks need tüübid on ikka eriliselt julmad, sest kinnimüürimine ja aeglane hääbumine on räigelt vastik surm. Emotsionaalne külg on asjal ka – ema oma poegade abitut appihüüdu kuulmas ja kraapimas, aga jõudu oma võsukesi päästa napib. Kui keegi nii inimlastega käituks oleks vast lisa taevani ja õigustatult! Mölakad, kihutage neile parem kuul pähe, kui te haridus- ja arengutase muud ei lase mõelda, aga niimoodi loomi piinlema jätta on ikka väga julm!
Mida siis aga teha? Mina soovitan helistada keskkonnainspektsiooni numbrile 1313 ja ega nad tingimata pruugi saata jahimehi. Võivad, aga on palju tõenäolisem, et näiteks Harjumaal võtab teiega ühendust hoopis "keskkonnameti tehnik" ehk tavainimesele on vast mõistetav selline ametinimetus nagu loodusvaht. Tiit Koit on tema nimi ja meie pikaaegse tutvuse põhjal võin öelda, et ta on sama suur looduse- ja loomasõber nagu minagi ja küll ta siis juba edasi toimetab
Kui aga näete orvustunud rebasepoegi, siis kõllake mulle - keskkonnamaeti jaoks on auto alla jäänud rebase-emme tõttu surema jäänud pojad "looduslik valik"! Lisaks ei näe nad üksikisendi päästmisel mõtet, kui liigi populatsioon on tavapärane või kõrge.
Mina näen asju aga väheke teistmoodi ning võtan seda kui "inimtekkelise põhjuse" tagajärge ja siis on sekkumine lausa vajalik - küll me need titad siis võimalikult looduslähedaselt ja minimaalse inimkontaktiga üles putitame. Lisaks tean ma ka, mis on VALU ning see on ühtmoodi piinarikas nii inimestele kui kaitsealustele- või tavapärastele liikidele ning kui seda annab vältida, siis tuleb seda ka teha!
Loe lisaks: http://loomakaitse.eu/rebased-linnas/
