20. mai 2016

"Haige tiivaga künnivares. Tuleks nagu hukata, aga kuidagi ei taha!"

Päris tühjade kätega ma Läänemaalt siiski ei naasnud ja midagi õnnestus pätsata ka. Ma olen ju nimelt õnnetu kleptomaanike, keda mõned halvad inimesed ülekohtuselt „kuradi varganäoks“ kutsuvad.  Nõme!
13262575_290409367957609_2107117953_oJa mida mul õnnestus siis kaasa haarata? Haapsalu Selverist pistsin põue Kirde saia, kaks hapukoort ja karbi sprotte. Tee peal vaatan, aga et üks tola on kartulid maa alla peitnud. Mulle taoline lohakus ei meeldi ja korjasin oma viis kilo üles. Küürutan siis sääl põllul, kui korraga üks künnivares tuleb uudistama, et mida ma teen. Ma ei hakanud pikalt mõtlema ja haarasin selle ka kinni ning võtsin kaasa. Lindude koju toomine on ju tänavu üsna populaarne ja mõtlesin ka siis kaasaegne olla.

Tegelikkuses võtsin selle varese aga ühe inimese juurest kaasa. Haapsalus röntgenit polevat, ent tiivaviga on vaja kindlaks teha. Inimene ütles, et kui aidata ei saa, siis too tagasi, ta ise hoolitseb. Seda ma talle ka lubasin. Nii ma varese pealinna kliinikusse tarisingi. Pilt oli kurb ja tiib puhta puru ning aidata ei saa.

13262095_290409471290932_1018203361_oTeiste lindudega pole pikka juttu, sest neil endal on lihtsam kui valust ja vaevast lahti saavad. Vareste ja tuvidega tasub aga veidi mängida. Spetsialistid ja paljud teisedki ütlevad, et tuleks maha lüüa. Ühelt poolt nõus, aga teisalt kui päästmine alati tapmist tähendab, siis ei tahagi seda nagu teha.
Tuvid on ühed imelised paranejad. Kas sel on mõtet või mitte, aga võimaluse võiks anda. Kui nad just väga sodid pole, siis anname ka. Varestega on aga see teema, et nad saavad maa peal ka hakkama, kui tuttavas kohas on. Isegi rebaste ja kasside eest hüppavad puu otsa kui vaja. Näiteks Mustamäel Magistralis, elas haige tiivaga tüüp oma viis aastat ja kohanes täielikult – käis partide juures söömas ja hüppas üle Sõpruse puiestee täiesti edukalt kuni siiski aastate pärast massina rataste all lõpetas.

13241732_290409324624280_1642122156_oVaresed ja rongad on väga targad linnud, ma lausa imetlen neid, kuigi paljud hakkavad seda kraaksumist kuuldes vanduma. Kirusin eile minagi, sest arsti juures andis tüüp mulle ikka korraliku koslepi, ehk toksis nokaga ja üritas mu näppu otsast ää hammustada. Ja kui kõvasti ta mu näpu ümbert kinni hoidis! Nagu kotkas küünistega oma saagist. Paar korda pani plehku ka ja siis ajasime teist mööda lauaaluseid seal kabinetis taga. Täielik kinupilt oli!
Siis otsustasin, et paneme ta magama. Aga ma ju lubasin mitte panna! Helistasin uuesti sellele maanaisele ja rääkisin linnu olukorrast – mõistis, sai aru, oli nõus, hakkas nutma. Hing ei andnud rahu ja pidasin kiirabikliiniku Ain Starastiga nõu – tema arvas, et las elab. „Ta on sellist elujõudu ja –tahet täis ning siiani ju kuu aega hakkama saanud!“ See oli tõsi, läikivast mustast iludusest lausa õhkus seda elurõõmu ja -tahet.
Helistasin linnutarkadele ja tammusin seal kliiniku ees oma pool tundi ning küsisin teiste arvamust. Arvati nii ja naa, aga öeldi, et varesed saavad hakkama kui ..... Ei hakka kogu tarka juttu siin ümber jutustama millal nad saavad ja millal ei saa, sest siis läheks see üllitis liiga pikaks. Helistasin uuesti sellele naisterahvale ja uurisin kuidas ta asja ette kujutab kui lind tagasi tuua? "Kui vaja teen suure aediku, talvel saab olla tallis hobuste juures, kui ise hakkama ei saa, siis toidan, las tatsab siin maja juures!"
Mõtlesin väheke ja ah, kuradile - pole minu asi teda tappa. Seda enam, et koht ju olemas. Ütlesin naisele, et sinna Haapsalu lähistele ma vastu ööd nüüd uuesti küll sõita ei viitsi, ei taha, ei õua, aga kui ta Riisiperre vastu tuleb, siis sealt saab ta oma varese kätte. Naine oli  õhinal nõus ning tundus, et kukkus jälle nutma. Sedapuhku vist siiski ikka juba rõõmust! Oh neid naisi küll!