"Motokass" otsustas enda elus otsustava kannapöörde teha ning põline linnavurle kolis Mulgimaale. Mäletatavasti ristusid minu teed temaga täpselt kuu aega tagasi, kui ta Sergei auto mootori vahele pugeda otsustas ja sinna lõksu jäi. Vaene kiisu ei pääsenud kaugeltki mitte terve nahaga, vaid jäi selga ja -peadpidi rihma vahele. Kõige hullemini sai pihta aga käpa alumine osa ja sealsed luud olid puhta purud.Algas pikk ja vaevaline Loomade Kiirabikliiniku vahet sõelumine. Tohtrihärrased ja –prouased lappisid muud vigastused ära ning Motokass taastus vägevalt. Käpa sisse otsustati kohesel traate, kruve ja muud träni mitte panna, vaid käpp pandi hoopis lahasesse. Loomakaitse Liit palus inimeste abi ravikulude katmisel ning Motokassi aitas 16 inimest ühtekokku 260 euroga. Eriti mures me polnud, sest Laagri Otto tarbeks annetati ju seitse korda rohkem ja punapäine iludus lubas lahkelt seda rahakest ka teiste hädaliste raviks kasutada.
Kuigi kliiniku arstid poputasid teda nagu enda kiisut, siis sealsed protseduurid talle suurt ei meeldinud. Eriti vastukarva oli talle käpa lahasesse panemine, siis võis ülilahke ja inimsõbralik kass ka küüned sulle sisse lüüa. Sellepärast oligi teda vaja sel ajal ikka paksude kinnastega hoida ning tööd jagus kolmele inimesele. Motokass ise mjäugus sel ajal nagu oleksid talle maailma kõik kurjuse jõud ühekorraga kallale tunginud. Pärast tohterdamise lõppu unustas ta aga koheselt himu ja valu ning muutus sajandiksekundiga jälle inimese kõikse suuremaks sõbraks!Hoiukodus oli Motokass Olga Hristina juures, kes on teada-tuntud loomasõber ja -aitaja. Kiisu võitis ka sealse pererahva südamed ning pere ristis ta Borkaks. Motokassi ehk Borka iseloom on aga tõesti võrratu – ta tahab väga inimese seltsi ja vastupidiselt paljudele teistele iseteadlikele kiisudele, soovib ta ka kahejalgse meele järgi olla. Nii vähemalt mulle tundus.
Motoga jaurasin ma palju rohkem kui Laagri Ottoga ja sestap oli meievaheline side ka justkui tugevam. Vaevalt see nüüd kahepoolne oli, aga vähemalt mina tundsin nii. Motokass oli tänulik kõigile inimestele, kes temaga jahmerdasid – loom sai absoluutselt aru, et seda kõike tehakse ju tema jaoks ning vastas vääriliselt.
Autosõit talle aga ei meeldinud. Kas mootorimüra meenutas hirmsat kogemust või ta lihtsalt pelgas seal olla, aga iga kord kui liikuma hakkasime, laskis Motokass koheselt lahti kurbliku mjägumise. Asetasin ta kõrvalistmele ja puuri panin igaks juhuks ikka rihmadega kinni – äkki juhtub laks ja on seda siis tarvis, et „hinnaline kraam“ vastu armatuurlauda sodiks lendaks. Sõidu ajal pistsin näpu aga puuri ukse vahelt sisse, et teda vähekenegi rahustada. See talle meeldis – nühkis aga peaga vastu näppu ja unustas selleks ajaks isegi kurbliku nutulaulu.
Lõpuks oli aeg sealmaal, et imekombel ellu jäänud kass lubati uude koju. Käpaluud taastusid ja sestap ei pidanudki teda lõikuma ega kruvima hakkama. Mõned nädalad peab ta muidugi veel üsna vagusi olema ning igasugu hüpped, kukkumised ja muud trikid ei tule kõne allagi. Tänu sellele jäi ka haiglaarve oluliselt väiksemaks - kogu üritus läks maksma veidi üle neljasaja euro. Ei saa momendil täpset summat vaadata, sest raamatupidaja raudselt pühapäeva hommikul põõnab, aga ega see paarkümmend eurot siia sinna midagi ka muudaks.
Olga perele, kes kiisusse üksjagu juba ära kiindus, oli lahkuminek mõistagi raske. Hommikul oli kass aga naist ka korralikult ehmatanud, sest hüppas ukselingile ning üritas vabadusse pääseda. Olga sai ta õnneks neljandalt korruselt kätte. Huvitav, aga ravi ajal Otto ja Motokass õue ei kippunud. Ma korraks isegi arvasin, et äkki saavad neist mugavust armastavad toakiisud. Tühi lootus – kui sa ikka oled õues harjunud omapäi kondama, siis kisub vägisi sinna tagasi. Midagi pole teha. Sestap saigi Motokassi uueks koduks valitud Mulgimaal asuv taluke – maad on ümbruses küllaga ja lisaks on seal talle seltsiks peale inimeste ka hunnik teisi loomi. Omanik on mulle tuttav, kunagi sai temaga "loomakaitseasju“ aetud ja sestap ma ei kahelnudki, et kiisu satub loomi armastavasse peresse. Nii palju oli veel uue omaniku kohta meeles, et ta kasvatab hobuseid ja oli justkui ka Looduse Fondis. Nii ma vähemalt mäletasin, aga see va mälunatuke pole just see asi millega ma väga kiidelda saaks.
Meie saabudes oli Motokassi vastuvõtuks kõik valmis, või õigem oleks öelda, et peaaegu valmis, sest kassile eraldatud toake, kus ta peab käpa täieliku taastumiseni vangistuses olema, polnud veel koristatud. Perenaine Eva Pruuli vabandas, et muud tegemist olnud palju, aga õhtul võtab suurema kraamimise ette. Vaatan Evat ja mõtlen, et see nüüd pole küll see inimene, keda silmas pidasin. Aga ega neid naisi ju tea ka, värvivad ju juukseid ja salenevad või paksenevad iga nädala tagant ning püüa siis sotti saada. Häbi tunnistada ka, et endal on haugi mälu, aga lõpuks küsin ääriveeri:„Sa olid ikka kunagi Looduse Fondis?
„Pole olnud!“
„Aga mingeid asju ma sinuga ju ajasin?“
„Ajasime küll. Mäletad seda vigastatud leeguani lemmiloomapoes, vat seda me koos päästsimegi!“
Nüüd tuli mul meelde küll ja kui inime juba sellise eluka heaolu pärast lärmi lööb, siis saab Motokass kindlasti heasse kodusse. Mu süda oli absoluutselt rahul. Pisipere tuli muidugi kohe suure õhinga uut asukat vaatama. Eva pani aga koheselt reeglid paika:- Nii kaua kui käpp veel paraneb, tulete siia tuppa ainult koos minuga!
- Esialgu sülle ei tohi võtta!
- Kiisut välja ei tohi lasta!
- Ka teisi loomi ei tohi siia tuppa lasta!
Korraga läks aga Moto ukse juurde, kükitas maha ja valmistus lingile hüppama. See ei saanud juhus olla ja see nipp oli tal raudselt enne selgeks õpitud! Küllap kiisu vaba hing igatses juba õue, aga esialgu peab ta veel selle kiire asjaga natuke kannatama.
Loomulikult oli mul Karskis kaasas minu peamine nõunik ja „kasside uute kodude peaülevaataja“ Mia. Ka talle seal Mulgimaal meeldis ning ta andis loovutuspapritele kiiresti oma nõusoleku. Õues meeldis talle aga kohe väga-väga eriti, sest seal olid ju tema suurimad lemmikud – hobused! Vat neid Mia lausa armastab! Üks noor suksu püüdis Miat isegi jooksma ja mängima kutsuda. Paraku lahutas neid elektrikarjus ja sestap kamandasin ta sealt eemale. Õnnelikud nad selle üle mõistagi polnud.
Veel rohkem kui hobuseid, armastab Mia aga nende pabulaid – nii kui kuskil näeb, siis kohe sukeldub sinna peale ja püherdab täie mõnuga. Nii ka seekord ja kassi üleandmistuhinas ma ei pannud isegi tähele kui ta minema hiilis ja siis üliõnnelikuna naasis. Võite juba ise ette kujutada milline ta välja nägi. Ja milline hais! Appiii! Kupatasin ta talumaadel olevasse tiiki, aga ega see pesemine suurt midagi andnud. Tagasi tuli sõita avatud akendega. Oleks mul vaid avaja kaasas olnud, oleksin sellel plekkpurgil katuse maha lõiganud! No täielik haisukamber, aga Mia oli omadega väga rahul ja mida siis minulgi kiruda on – peaasi, et koer õnnelik on.
Nii ma sõidangi täna siis mitte maasturi vaid liikuva kemmerguga. Hais on senini vänge ja sellesse massinnasse juba ühtegi naist suveööromantikaks ei kutsu! Häda ajavat aga härja kaevu ja sestap paningi ennast suveks ühte käsitööringi kirja. Motol läheb aga hästi. Tänase seisuga on ta Mulgimaal juba paar nädalat kosunud ja kõik sujub nii kuid peab. Viimasel kuul liidust abi saanud kassidel on läinud tõesti hästi - neljast kolm on juba terveks ravitud ja ka uues kodus. Viimasena on järjekorras veel Sillamäe Silja. Palavik pole lasknud veel talle operatsiooni teha, aga eile õhtul see lõpuks ometi langes. Ehk juba homme saab ka käpalõikusele ja siis on ka talle uut ja armastavat peret vaja. Loodetavasti on kiisujumalad ka selle tänavakassi suhtes helded ja aitavad ta suveks juba päriskoju taastuma! Etteruttavalt võin öelda, et tal on umbes samasugune iseloom nagu Motolgi - ma ise olen küll vaat, et armunud juba! :)
