
Härra ja proua M kummarduvad ja kaevad maas ukerdavaid loomalapsi. Pikemalt mõtlemata oli selge, et tegemist on oravapoegadega. Ühele õnnetule jäi see õhulend viimaseks asjaks siin elus. Tema kaks venda või õde toimetasid aga maas vapralt edasi. „Mida teha?“, mõtles M ja nagu pahatihti sellistel puhkudel tavaks saanud, valis ta minu numbri:
„Heiki, oled see sina või?“
„Mina näh.“
„Kuule, olen see ja see ning mul on siin üks suur jama - oravapojad kukkusid puu otsast alla. Mida ma nendega teen?“
„Eks nad ikka kukuvad, las olla, küll mampsel nad tagasi pessa tarib.“
„Siin on kasse ja vareseid ka, saavad enne otsa."
„Mida te lobisete tühja! Ütle "sellele", et ühel oraval on sisemine verejooks, ninast tuleb verd“, hüüab proua M lausa hüsteeriliselt vahele.

Härra M saab aru ja lubab teha nii nagu oravalastele parem.
„Las nad olla. Tõsta puu otsa ja küll emme tuleb ning tegeleb edasi. Nii on kõige parem.“
„Puu otsa ei saa, kõrged männid ümberringi ja sinna juba ei roni“
„Jäta siis puu alla, midagi pole teha!“
„Hästi, ma panen nad maha, aga jään vaatama kas ema tuleb või mitte.“
„Teeme nii, aga ära neid esialgu sealt küll jummala pärast ära vii."
Teema oli minu jaoks lõppenud ja sõitsin rahumeeli koju. Õhtul enne kümmet tuli aga viia Sillamäe kass arstile ja pärast seda hellasin taas härra M-le. No ei andnud need oravakesed rahu ja kui ma juba nagunii väljas olin, siis otsustasin, et käin ikka kohapeal ka ära ja viskan pilgu peale.
„Kus need oravad täpselt on?“, pärin härra M-lt telefonis.
„Tead sa, maailmas on ikka häid inimesi ja leidsin neiu O kontakti ning viisin oravapojad tema juurde.“
„Ma tunnen teda küll, aga ma oleks nad alles vastu ööd, siis kui külmaks läheb, ära viinud“

„MIDA? JÄNES OLI KODUS? No on kuradi idioot, ma käskisin ju selle jänesepoja kohe samasse kohta tagasi viia kust ta leiti! Ma ei räägi sinuga rohkem vaid helistan kohe talle ning mu sisetunne ütleb, et tänane õhtu lõpeb räige naisepeksuga!“
Härra M-ga kõne lõppedes valisin kohe O numbrit:
„Oled sa lolliks läinud või? Mida see jänesepoeg su kodus teeb?“
„Milline jänesepoeg?“
„Ära hakka jahuma“ Härra M ütles, et sul on jänes kodus!“
Neiu O hakkas naerma ja seletas, et kodus on tal ikka küülik, mitte metsjänesepoeg. Viimase oli ta viinud tol õhtul tagasi Paljassaarde nagu kokku leppisime.
„Selle jänkuga on kõik korras, ta lippas kohe minema kui vabaks sai. Ega sa ometi arvanud, et ma ta enese juurde jätan?“

„Kass võttis oravakesed omaks ja praegu on nad ta külje all.“
„See on hea, sest neil on sooja vaja. On nad söönud ka juba?“
„Natuke nagu sõid, aga enamasti on nad seal "külakuhja" all ja pöönavad rahulikult.“
„Las nii ollagi, tulen hommikul kohe läbi ning siis mõtleme edasi mida nendega peale hakata.“
Hommikul tuiskasin kohe Loomade Kiirabikliinikust läbi, et uurida kuidas Sillamäe Siljaks ristitud kiisul läheb. Seejärel põrutasin kohe neiu O juurde. Oravad magasid sügavat õiglase und, aga O oli mures, sest ta polnud näinud, et tuttkõrvajutsid oleks söönud.

„Mul on kõik valmis ja lutitame nad siis ära.“
Kassipiimaasendaja pole mõistagi see mis pärisemme oma, aga asja ajab esialgu ära. Kui te arvate, et oravapoegade toitmine on lihtne ettevõtmine, siis te eksite rängalt, sest tegemist hullumeelse kantseldamisega. Esiteks on neid vaja iga paari tunni tagant lutitada, öösel ka paar-kolm korda. Sellele järgneb kohustuslik kõhu masseerimine ja takkaotsa tuleb veel ka taguotsa lakkuda. A-ha-haa, sõna-sõnalt seda võtma ei pea, sest niiske vatitups ajab asja ära, aga seda tuleb ilmtingimata teha, sest muidu neil sooli tühjaks ei saa.
„Kas sa viid nad ära?“, küsib neiu O pärast söömakorra lõppu ärevalt.
„Aga sa lähed ju tööle, kes neid toitma hakkab?“
„Koolitasin mehe välja, ta saab hakkama küll.“
„Minu poolest võiks nad siia ka jääda – K ja S elavad kaugel. N kätte ma loomi ei vii, sest ta teeb neist lemmikloomad oma nunnutamisega ja seda me ju ei taha.“

„Õie park, seal on neli pinki ja vaata see kõige äärmine, see raudeteepoolne, vat sinna nad kukkusidki.“
Tänasin ja sättisin sammud sinnapoole. Istusin tollele pingile ja jälgisin ümbrust. Kevadiselt soe ilm oli ellu äratanud ka metsaelanikud, sest agar sagimine käis nii maas kui õhus. Oravaid polnud aga kuskil. Isegi kui näeks, siis ei pruugi see ka õige emme ju olla. Teiseks sisetunne ütleb, et asi on jama – nii väikeseid ei jäeta ju omapäi ning küllap on ema oma lõpu leidnud. Ükshaaval kukuvad nad pidevalt puude otsast alla. Kolmekaupa langemine viitab aga sellele, et nad olid juppaega söötmata olnud ja kukkusid rahmeldama ning nii nad seal maha sadasidki. Kes seda täpselt teab, aga nii ma oletan, et võis olla.

Kui nüüd SS Loodusliku Valiku Ministeeriumi abitusse seisundisse jäänud metsloomade tapmist koordineeriva osakonna spetsialistid hurjutama kukuvad, siis tegelikult oli see lugu väljamõeldud. Ärge hingeldage! Ma tahtsin lihtsalt ennast huvitavaks teha ja õrnade naiste hinge ning püksi armsalt sulni jutukesega teed sillutada. Häbi mul olgu niimoodi valetada, aga mehed on ju sead! Nad kasutavad kõiki võimalusi selle ülla eesmärgi saavutamiseks ning mina pole siin mingi erand, kes hakkaks looduseadusi eirama! Röh-röh-röh!
"Aga video oli ju päris ja sina olid seal?", kisendavad näost punased ametnikuhärrased ja -prouased. Tõsi, video on täitsa päris, aga tegelikult on see filmitud ülemöödunud suvel Poolas ühe mu tuttava juures. Juhul kui ta peaks mulle veel lutitamistest, silmade avanemisest ja loodusesse laskmisest pilte saatma, siis mõistagi jagan ma neid ka teiega head sõbrad. Seniks aga hoiame siis pöidlaid ja kasvõi titevarbaid, et see Poolamaal juhtunud traagiline, samas aga vahva ja imeline oravalugu siiski õnneliku lõpu leiaks.
[video width="1920" height="1080" mp4="http://loomakaitse.eu/wp-content/uploads/2016/05/MOV_0036.mp4"][/video]