"Hea mõte - öises päevas lõkke äärde magama"

Mu lood on ajaliselt veidi nihkes, sest ega ma ju püstolreporter ole, kes operatiivselt kõike ette kandma peab.

Põhja-Norra sai nii risti-rästi läbi kammitud, et sai villand. Ja kõiki kohti, kohtumisi ja lugusid ei tahagi ma teieni tuua nagunii.

Praegune lugu on aga ajalises mõttes korrektne, sest just nüüd ja praegu oleme siin. Oli mul ammu-ammu aega üks suur-suur unistus hingel - olla polaarpäeval Lapimaal, tundras, kärestikulise jõe ääres.

Liiga valju vooluga kohti ei saa enam valida, sest kui koerad peaks sisse kukkuma, siis päästa ma neid ei suudaks.

Olen tagasi "Soome lapis" ja kontrollisin kõik üle - viis kilti eemal on nii madal, et saan kätte kui jama majas. Ei nad siin lahti saagi - vaid hommikul ja õhtul, maantee lähedal, kuigi sõidab vaid 20 autot ööpäevas, aga riskima ei hakka.

Veider, aga kui sõidame, siis tunnen ühtäkki, et olen õnnelik või armunud - see vaba voli ja priius ületab kõik muu. Loodan, et ka mu koerad tunnevad nii.

Ma ei saa täna valida reisisihte, kuhu maa peal koos koertega minna. Lennukis on mu sõbral koer korra lennanud söömata-joomata "mujale" ja hea et elusalt kätte sai. Enam ei usalda ja liigpikk laevareis on ka kurjast.

Sestap kuniks nad surevad, on mu piirid seotud Euroopa ja isekeskis Skandinaaviaga, mida ma teadmatult kasvõi oma igiammuste juurte pärast armastan.

Aga nüüd oleme siin ning hakkame selles öises päevas lõket tegema ja jääme tähistaeva alla magama. Soovin seda teilegi. Unistused on täitumiseks, olgu nad sama lihtsad ja odavad nagu minu omad praegu. Olen õnnelik, täiega, siiralt. Ole Sina ka, kättevõtmise asi!