Ja nimelt hakkas Nõpsik mu kingi ühtäkki voodisse tassima. Lisaks otsib ta lähedust, mida varasemalt polnud. Istun kööki, tuleb jalge ette. Magan, poeb lõua alla kaissu. Nii ta enne ei käitunud. Praegugi magab köögiukse piidal, et plehku ei saaks panna.
Mul täielik paranoia - äkki hakkab surema? Nii kardan seda - see kisub mu hinge miljardiks tükiks ja paiskab tavapärase elu põrmu kui nad lähevad ...
Tegin Nõpsile igaks kümneks juhuks absoluutselt täieliku tervisekontrolli. Kõik vägev ja parem kui mul enesel. Elab mindki üle. Kuradi elajas! Nali. Hea uudis tegelikult.
Inimene on kohanemisvõimeline. Mina ka ja nüüd me suures kohanemistuhinas magamegi kenakesti kaisus, sopane king mu padjal. Pekki küll!
Koerad on vastikud. Täiega! Õppige minu vigadest!
