Helistas ükspäev Priit Pullerits ja rääkisime pikalt. Nii sellest kuidas polaarjoone taga 43 kraadises pakases virmalisi passisime kui naistest ja loomadestki. Pea tund läks märkamatult. Hea vestlus, sest polnud juba ammu-ammu lobisenud.
Üks tähelepanek veel - ma võin kümne aasta pärast Marsilt naasta või kahekümne aasta pärast põlevast majast hunnikus lapsi välja tuua, aga ajakirjanike esimene küsimus on ikka kas andsin siis naisele kere peale või mitte? Mis parata ja ju see peab siis nii olema.
Jutuajamine lõppes artikliga, mis kvalifitseerub vist "suure loo" alla. Veider, mida rohkem tagasi tõmban, seda rohkem huvi tuntakse. Armastusega on vist samuti - kui meeleheitlikult otsida ja oodata, siis ei tule seda teps mitte, kuniks ....
Üks nn "suur lugu" minu osavõtul peaks järgmisel nädalal veel ka ETV+ ekraanile jõudma, aga siis kuulutan küll tänavuse sügis-talvise loomapääste hooaja lõppenuks ja läen oma koertega mööda Eestit rallima - nägemist Tallinn!
Mnjah, jutuks hea küll.
