24 aprill 2021

"Värske pealinlane härra Peedu Mets"

"Ta on isiksus suure algutähega. Seepärast ongi ta härra ja mehe perekonnanimi annab vaid kaalu juurde. Suhtle vastavalt ja ainult täisnimega",
naerab Anastassija varasemalt Possu nime kandnud koera õrnalt silitades.

"Jätate ta siis omale? On see ikka kindel?"

"See oli kohe kindel, et ta meile jääb ning enam ei loobu me tast mitte iialgi! Ta on nii armas ja tore! Kõige toredam ja kõige armsam koer maailmas!", lausa kiljatab Anastassija mu pärimise peale.

Mis mul saakski selle vastu olla ja salaplaan oligi selline, et kutsad kohe alul ikka päriskoju saaksid.

Kõik nad kosuvad ja on napi nädalaga uhke kilo juurde võtnud. Mõned veidi peale ja teised veidi vähem, aga laias laastus on see number õige. Tallinna kambal on ka esimene ussirohi alla neelatud. Mõmmil sees oli väga palju usse, Muskal vist ka ja need hakkasid lausa hinge matma ning kliinikurahvas oli öösel isegi erakorraliseks vastuvõtuks valmis. Teistega pole muret aga olnud ja näikse, et hr. Peedu Mets oli neist sootuks prii.

Kümne päeva pärast kordame. Siis veel kümme päeva vahet, et ka vaktsiinid ja kiip naha vahele saaks ning Loomapäästegrupi missioon vähemalt nende tegelastega lõppebki otsa.



Üks asi on neil kõigil ühine - koerad võtsid uued inimesed väga ruttu omaks ja koduseinte vahel on nad bosside bossid - jääb mulje nagu oleksid nad kõik oma päevad seal veetnud. Õues aga tuleb hirm naha vahele ja seal on nad arad. Pole ka midagi imestada, sest metsavaikuses ja enamasti vaid üht inimest näinud kutsadele on linnas ju kole kärarikas ja rahvarohke küll. Küll nad harjuvad ja uued omanikud on neile kogu hingega toeks.