"Selgus majja! Kes siis ikkagi tappis Suure-Jaanis koer Tuksi?"

Foto: Sulev Jänes/Facebook

"Kägistasin Tuksi kähku toore jõuga ära. Mida ma pidin siis tegema? See oli hädatapp!", õigustab Sulev Jänes ühe väikese koera teise ilma saatmist. Kui asi oli täpselt nii nagu ta rääkis, siis võib sellest isegi aru saada. Ometigi polnud koerake vähemalgi määral külajoodikute viha ja taolist lõppu ära teeninud.

Hiljuti lõi Sulev kass Kikut rusikaga pähe ja viskas teise taluaknast välja. Asi olekski nii jäänud, aga mees arvas heaks mõtteks seda vägitegu ka Facebooki-rahvaga jagada. Inimesed olid paraku teist meelt ja asi läks suure kella külge. Sulev pole minu teemakäsitlusega mõistagi rahul:


"Ägeda juttu oled kokku keeranud. Lugesin emale ka ette. Saab nüüd vist öösel infarkti. Nüüd nutab ja sõimab sind siin - kassivaras oled! Mis emapeksja ahhh? Millise koera ma lõhki lõikasin? Heino Sild, Suure-Jaani prükkar oli see, kes tegelikult lõikas! Sul selles loos on juba nii palju valesid tra!" 

Ma pole noorte inimeste keelepruugiga väga kursis, aga "tra" tähendab vist "TÜRA"? On mul õigus? Olgu tegemist Katrin Lusti, Mihkel Kärmase või ükskõik, millise teise ajakirjanikuga, siis negatiivse loo puhul kehtib alati üks reegel - kõik nad valetavad, laimavad, on idioodid, kes mõistavad asju valesti jne jne. Seda siis mõistagi loos kajastatud jama kokku keeranud inimese vaatevinklist lähtuvalt. Mõni röögib, teine nutab, kolmas närib mikrofoni ja neljas lubab kohtussegi minna. Enamasti nad sinna millegipärast ei jõua. Mõned jõuavad ka, aga ega see juhtunut olematuks tee.

Samad lood on minuga. Teatavasti kohtleb Eesti riik loomapiinajaid siidkinnastes ja loomadele tekitatud piinu või isegi tapmist suureks patuks ei peeta. See on võrdväärne umbes koni maha viskamisega laste mänguväljakul. Ei rohkemat. Teinekord tundub, et kõikse suurem karistus ongi see kui haisu ninna saan ja oma blogis sellest kirjutan.  Siis tehakse kõik, mis võimalik, et lugu ka siit maha saada. No ei saa! Tehke või tina, aga see võrdub minu jaoks sõnade tagasivõtmise ja vassimisega. Lisaks on ka piinatud loom vähemalt nii palju väärt, et ta lugu räägitud saaks.

Ma ei ole politsei, kes saaks ja tohiks peensusteni asja uurida. Ma pole ka selgeltnägija, kes juhtunut takkajärgi täpselt teab. Ma olen kuulaja nagu Lennart Meri, kes rahvapärimused ja külajutud kirja pani. Mulle räägitakse loomalugusid ja neid on tänaseks ehk isegi tuhandeid kogunenud. Kirja saab vaid kümnendik - ei jõua lihtsalt! Olen külakroonik või tšuktši, kes laulab sellest, mida näeb ja kuuleb. Ühte reeglit ma aga austan - patune peab ka sõna saama ja sestap uurin selle kurikuulsa Suure-Jaani koeratapu tagamaid otse algallikalt. Olgu veel mainitud, et julm tegu ei juhtunud nüüd vaid pandi toime aastaid tagasi.

Kes ikkagi tappis koer Tuksi? 

Sulev Jänes selgitab:

"Suure Jaanis oli selline lugu. Tegelikult Eckbaum, Villu - endine vang ja joodik pidas seda madalakasvulist koer Tuksi. Kohtles teda väga halvasti. Koer hulkus linna vahel. Prükkar Heino Sild otsis ja andis talle süüa, mida leidis. Tuksi hakkas tal kogu aeg sabas käima ja tuli ka koju järele. Koer oli harjunud öösel toas magama, aga Heino teda tuppa ei lasknud. Koer hakkas öösiti ukse taga haukuma ja ulguma. Näris puust kortermaja välisukse päris katki. Keegi ei saanud magada.

Ükskord jõime Villu pool neljakesi. Villu hakkas räuskama, et kui sitt koer Tuks on ja palus, et poisid ta maha lööks. Heino tormas kohe kööki, tõi väikese lauanoa, rabas Tuksi kinni ja lõikas tal kõhu lõhki. Me ei suutnud keegi nii kiiresti reageeridagi, et vahele astuda. 

Koer karjus valust põrandal. Verd oli kõikjal. Villu oli ise ka ehmatanud. Kõik olid nii kuradi kooma joonud ennast, ma kõige kainem. Villu karjus mulle, et Sull tee talle ometi ots peale ruttu. Pidin tegema hädatapu, mida muud oleks veel osanud teha - kägistasin ta kähku toore jõuga ära. Pärast mattis üks teine joodik ta aeda maha. See jõi end surnuks.

Heino tunnistas politseile kõik ausalt üles. Mina ka nagu asi oli ja teised kuulati ka üle. Haagma Ant oli see, kes mattis. Koer kaevati üles loomakaitse poolt. Heino sai karistuseks 40 töötundi ÜKT-d. Villu, mina ja Ants ei saanud karistada. Vot nii. Küsi Viljandi politseinike käest. Uurija Türgi käest, eesnimi ei tule praegu meelde."

Ema peksmine - tõsi või mitte?

"Köögi aknad olen küll paar korda segi löönud. See on tõde, aga kui palju kordi ta ise mulle kätega kallale on tulnud!? Enne vanglat oli see pull, et nõudis pangakaarti ja raha oma kätte. Andsin ka kainelt. Siis kui joogine olin, tahtsin tema käes olevat raha kätte saada. Ta hakkas muidugi möllama koledasti ja sõimama, et ei anna. Peksingi siis ta aknad segi.

Sain vanemate juurde tuppa ja siis ta tuli rusikatega mind lööma. Provotseeris muudkui, et löö mind maha, löö mind maha! Tõuklemist võis olla alguses. Ta telefoni viskasin ka vastu seina või murdsin pooleks vahel. Pärast andis isa mulle kogu aeg mu raha kätte. Käsutas muti tahatuppa - mine joo! Nüüd kõik rahad ja kaart mu käes olnud ja pole sellist jama pidanud kumbki rohkem läbi elama. Kogu lugu."

Mikile otseeetris viina jootmine

"Koer Miki maitses ainult korra viina. Mõte oli selles, et näe jobu inimene, kelle näitena elusast peast ma ise, kaanib viina, aga koer on targem ja ei teha ei viina! Täispeaga selline performance siis. Miki elas peaaegu 17 aastaseks. Söötsime talle veel igasugu vitamiine sisse, et tagaots ikka sirgelt püsiks - 50 euri karp maksid. Suri enne minu vanglast naasmist talvel. Ei jõudnud mind ära oodata. Vanadusse suri öösel une pealt. Maetud korralikult.

Näiteks talunik Ilmar Kõvstoomas oli oma suure hundikoera visanud lehmaraibetega koos metsa alla. Vastik vaadata. Loomad, pullid-lehmad läbisegi külmas, pole varjualustki õiget. See talv oli 25 kraadi külma. Käisin sealt mööda vahel. Nagu vasikas sündis, sinna ta ära külmus. Laibad olid ära näritud rebaste ja kährikute poolt. Vanemate loomade surnukehad, kes olid haigeks vist jäänud, viidi metsaheinamaa äärde. Tõin ise sealt suuri sarvedega kolpasid, kui puhtaks olid kõdunenud - puu külge panna ilusad. Selle kohta sa ei ütle midagi?! Mina matsin Miki korralikult, mitte nagu see talunik!"

Kass Kiku löömine

"Kahetsen oma tegu, aga nüüd on Kiku heades kätes. 80 aastane ema ja mina joomatsüklis nagunii ta eest hoolt ei oleks suutnud ideaalselt kanda. Mutt vihkas seda parmude juurest kojutaritud kassi ja sõimas mind ka selle eest pidevalt, et mida sa tast siia tõid? Vastik kass ema arust, sest küünistas ja hammustas teda ning rikkus tema kampsunit ja asju diivani peal. Muudkui sõimas, et parmude urkast, selle vastiku Eckbaumi Villu juurest toodud.

Siis lõpuks viskaski rihma maha. Ta olevat usse täis olnud ja puuke ja kirpe, kratsinud ennast katki. Kui mu juures söömas ja magamas käis, siis leidsin alati mõne kirbu. Kodus ta eriti ei olnud, vahel oli nädala kadunud. Siis oli kaklemisest katki kistud. 

Üritasime teda ravitseda. Kõrvatagused olid katki. Ta kratsib ju korbad kõik pealt maha. Vähemasti teine kõrvatagune paranes ära. Ema ei julgegi sulle helistada sellepärast, et vastik ülbe tüüp pidid olema! Ja kassivaras! Tahtis ise rääkida, et ma pole teda löönud kunagi. Oled valesti aru saanud. Ta ka pool seniilne juba ja puterdab igasugu jama suust välja. Just karjub mulle, et vihkab seda kassi, paha kass!

Mis toimunud see toimunud. Kõva joove oli küll, aga kõva löök ei olnud.  Eile õhtul hämarikus kõik rõkkas rõõmsast linnulaulust ümber onni. Siin kõik ümbrus ju linnupesi täis - kuldnokad ja ööbikud, igasugu muud laululinnud ka, varsti pojad väljas. Linnud said vist aru, et röövel on ära küüditatud!"

Vat sellised lood siis Suure-Jaanis üsna halva kuulsuse omandanud Sulev Jänesega. Loodetavasti sai eelkõige kohalik rahvas oma vastused kätte. Loos mainiti üsna palju nimesid ja võib juhtuda, et need hakkavad nüüd omakorda räuskama, et kõik on vale ja laim, aga sellele ma juba ei reageeri. Lugu on oma lõpu leidnud. Kahjuks ei suutnud ma aidata Tuksi, aga kass Kiku tulevik näib helgemast helgeim. Ilma munadeta loomulikult ja need võtame võibolla juba järgmisel nädalal maha. Ülejärgmisel nädalal aga loovutame ta arvatavasti uude kojugi, kus ravi peab jätkuma. Nii loomale lihtsam ja ei harju hüpersuperluks hoiukodu hea eluga liialt ära.

Olen lihtne nagu siberi vilt ja mu jutt sirge ning lihvimata nagu roostes nael. Ma võin olla kümmetuhat halba asja, aga ma pole valetaja. Taguge see oma paekoludesse. Ei taha, et ma sinust kirjutan, siis käitu loomadega hästi ning pääsed taolisest ülekuulamisest nagu just lugesid. 

„So ma panen laulu sisse – seal seisad sa sada aastat ja mette üks ainsam palumine sind sealt lahti ei kisu!“, on siinjuures Nõukogude Eesti parima psühhiaatri, professor Aadu Kadaka hoiatus asjakohane ka vabal Maarjamaal.

Kui arvad, et sul on ükskõik, siis tea, et mul on ka! Olen seda viimase kolmeteist aasta jooksul nii teleekraanil kui leheveergudel juba piisavalt tõestanud! Üks asi veel, mida võiksite igavesti meeles pidada - minu karvased ja sulelised sõbrad ehk kliendid ja patsiendid on ka tegelikult SÜÜTUD! 

See annab mulle teatava moraalse õiguse ja paneb ehk kohustusegi kirujate ning ähvardajate kiuste nende eluõiguse eest sama komprommissitult edasi seista nagu seda seni teinud olen. Tänan  lugemast ja ärge pikka viha pidage! Viha lõhub inimest ja seda te ju ometi enesele ei taha!? Või siiski tahate?