10 jaanuar 2018

„Koljat, vana nimega Reks, otsib armastavat kodu!“

„Veri! Ei mingit kahtlust!

Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? See plekk siin oleks pidanud olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et sir Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmema mõrva läbi, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. 


Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii. Kurb tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit teritades pöidlasse libisenud. Ausõna, sir Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et sir Henryt, seda igavest juurikat, polnud üldsegi olemas. Muret tekitav olukord!"

Nii vaevas mu noor sõber, svenssonite maalt pärit Kalle Blomquist kunagi pead ja kirus oma kurba saatust. Nii kirusin ka mina, kui vaatasin läbi luubi Keila-Joalt leitud koeramüraka käpal olevast väikesest haavakesest tulevat vereniret:


„Kindlasti taheti teda tappa ja ära süüa, aga õnneks sai noor koer põgenema! Ei mingit kahtlust ja just nii kõik toimuski!"

Kuid kahjuks või õnneks polnud ka see hoopiski nii. Kurb tõde oli, et koerake oli ilmselt ise lihtsalt klaasile astunud ja käppa vigastanud. Ausõna, sir Henryl ega ühelgi teisel Inglise, Rootsi või Eesti loomapiinajal polnud sellega midagi tegemist!


Keila-Joal jäi üks noor koer silma juba nädalapäevad tagasi. Mäletatavasti kiipi ma temalt ei leidnud ja sestap hakkasin omanikku otsima. Paraku keegi ei vastanud ning sestap tuli kutsikaohtu tegelast vähehaaval uue kodu tarbeks „üles tuunima“ hakata. Maakeeli tähendab see arstlikku ülevaatust, ussirohu andmist, vaktsineerimist, kiipimist ja registrisse kandmist. Eile sättisimegi sammud Timmu loomakliinikusse, kus meid väga sõbralikult vastu võeti.

„Ooo, kas tema ongi see kuulus Keila-Joa koer! Ma Facebookis nägin. Ta on tõesti imeilus ja vahva!“, lausus Timmu kliiniku administraator Liina Karu. „Tule siia kullake, ma teen sulle kohe pika pai!“

„Enne, kui uue kiibi naha vahele susame, kontrolliks ta veelkord ikkagi üle. Ma autos küll toona vaatasin, aga kiipi ei leidnud. Seal oli ebamugav ka, lisaks oli koer sõidust väheke ehmunud.“

„Too ta aga siia ja kontrollime uuesti!“


Esialgu Liina käes olev aparaat vaikis, aga siis korraga tegi vajaliku heli.

„Pagan! Tal on kiip siiski olemas, aga ma ei taibanud seda sisuliselt kukla pealt küll otsida!“, laiutasin käsi. „See on teada, et kiibid teinekord allapoole vajuvad, aga et nad üles tõuseksid? Vat seda pole ma veel kuulnud ega näinud!“

Õnneks andis register ka vaste ning üks mobiilinumber oli kindlalt Soome päritolu. See ei vastanud. Siis proovisin Eesti oma:

„Tere, olen Heiki Valner Loomakaitse Liidust. Ega teil keegi kadunud pole?“

„On küll. Meil on koer kadunud. Juba aastavahetusel pani jooksu!“

„Teie koer on meie hoole alla, aga kus kohas te elate?“

„Männikul, Kerese tänaval, aga ega me teda tagasi tahagi enam tegelikult.“

„Mis mõttes?“

„Väga otsese mõttes!“

„Sellisel juhul tulen läbi, sõlmime loobumislepingu ja hakkame uut kodu otsima.“

„Sobib hästi, oleme just kodus ka.“


Ka Kerese uulitsal võeti meid sõbralikult vastu. Koljati jätsin autosse, sest teda ju ei tahetud ning siis pole vaja ka looma jõlgutada. Koer vaatas läbi akna absoluutselt tuima näoga ümbrust ja viskas taas sirakile.



„Astuge aga edasi!“, kutsus keskealine perenaine meid lahkelt tuppa.

„On teil loomapass olemas ja kas ta on ka vaktsineeritud?“

„Ja-jah, kõik on olemas ja kohe toon!“

„Mis ta tegelik nimi on?“

„Rex. Ta on mu poja koer.“

„On see kindel, et te teda ei soovi? Ma jätaksin ta seniks siia kuni uue kodu leiame. Ikkagi tuttav koht ja inimesed. Meil on ka hoiukodud täis. Lisaks ei meeldi ta ühele enda pere koerale ning siis tuleb kogu aeg jälgida, et kaklema ei läheks. Kas nii sobib?“

„See on kindel, et me teda ei taha, aga panen ta siis nii kauaks kuuri elama ja kannatame ära.“

„Nalja teete või? Mul magab ta diivanil ja kuurilobudikku ma teda küll ei anna! Ta tahab inimese juures olla! Sellest need jamad ka algavad pahatihti. Kus aga te poeg ise on? Miks ta oma loomaga ei tegele?“

„Poeg elab Soomes ja Reks oli seal natuke aega, aga lõhkus asju ning mööblit 3000 euro eest ning poeg tõi ta seejärel siia.“

„Kutsikad lõhuvadki! See läheb üle.“



„Siin sama lugu kordus. Panime ta esikusse elama, aga tahtis läbi akna välja hüpata ja kiljus hirmsasti. Naabrid kutsusid politsei, et järsku piiname. Seejärel hoidsime kuuris, aga sealt ta keavas peaaegu välja ja märatses. Aed on meil suur, aga nii kui selja keerad, teeb kohe minekut! Mina ei saa temaga hakkama, aga „magama panna“ süda lihtsalt ei lubanud“.

„See koer tahab ikka tegelemist ja koolitamist. Ja kindlalt jooksutamist, sest energia on vaja ära kulutada. Siis ta ei põgene ega käi ka närvidele.“

„Mina ei jõua temaga tegeleda. Ma käin tööl. Vanaema on kodus, aga memmeke ei saa ammugi hakkama.“

„Mina selle hulluga küll üksi koju ei jää! Ta jookseb mu pikali!“, sekkub vestlusesse ka julgelt üle seitsmekümne aastane vanaema. „Kus kohast ta nüüd leiti?“

"Keila-Joalt."

„Oi-oi-oi, nii kaugelt! Me ei hakanud enam isegi kuulutama ja lootsime, et äkki keegi võtab omale. Me oleme temast nii väsinud. Ta tegelikult ongi rohkem ära, kui kodus ja pole meile neid probleeme vaja! Aia kõrgus on kaks meetrit ja sealt ta läheb lenneldes üle!“

„Seda ma usun, sest meil tegi täpselt samamoodi.“

„Kuidas te ta kätte saite?“

„Aga ta ei lähe kaugele ja tuleb ise tuppa.“

„Võimatu, aga kas toas lõhub asju ka?“

„Ei lõhu, prügikoti vedas diivanile ja rebis tükkideks, aga see on ka normalane, sest ta tahtis lihakonservide purke lakkuda. See lõhn ajaks iga koera tegudeni, nii et puhtalt oma süü."




Pärast paberite vormistamist ja dokumentide üleandmist, kutsusin pererahvast auto juurde kaasa, et äkitselt tahavad veel viimase pilgu heita ja hüvasti jätta.

„Mida me temast ikka vaatame! Suur-suur aitäh, et ta ära viite ja loodetavasti leiate koerale hea kodu. Veelkord aitäh! Suur mure sai kaelast ära!“

„Võibolla ongi parem, kui koer teid ei näe. Läheb veel stressi või hakkab igatsema – nad on ju juba sellised alandlikud ja truud, et roomavad isegi halva pererahva juurde saba jalgevahel tagasi.“

„Meie ei olnud temaga halvad!“


„Ega ma seda öelnudki, aga temasugune koer vajab väheke teistsugust kohtlemist. Arvatavasti poeg ei osanud sellega arvestada. Aga see selleks ja jätame siis hüvasti!“



Vat selline lugu siis Reksist või Koljatist või milline iganes ta nimi olema saab. Meie pere lapsed kutsuvad teda näiteks „Vedruks“, sest tal olevat vedrunägu peas ja ta suudab vedruna õhku viskuda ja üle aia lennata. Ma ei oska eelmise omaniku kirjeldatud probleeme väga kommenteerida, sest siin ta nii ei käitu.

Joosta ta armastab ja koer on kiire! Väga kiire! Ilmselt temas on tilgake hurda-, kolli ja ehk isegi sakslase verd. Aeda me elamisel ümber pole ja seega ruumi jagub. Ometigi pole hiiglane, kes tagakäppadele tõustes minustki pikem, plehku pannud.

Ta on väga energiline ning sestap võib teised loomad ja lapsed pikali joosta. Sellega peab arvestama. Mänguhimuline on ta ka ja viskub haukudes jalge ette ning kustub möllama. Koeravõõras inime võib seda ka rünnakuks pidada, sest kinnaste käest tõmbamine või varrukast sikutamine, võib võhikule tunduda rämeda agressioonina. Tegelikkuses see seda muidugi pole, aga mõistagi tuleb see komme välja juurida – endal lihtsam elada ja joped jäävad ka terveks.




Ma ei haibi ühtegi looma kunagi kunstlikult üles ja räägin pigem miinustest, et uus pere teaks nendega arvestada. Sellest hiiglaslikust iludusest ma tegelikult ei teagi suurt midagi, sest oleme nii vähe koos olnud ja ma alles avastan ta hingeelu ja iseloomu eripärasid. Koer nagu koer ikka ja temaga kaasneb kõik see, mis iga elusolendi eest vastutamisega kaasnema peab. Ei muud. Eks ma vastan kõikidele küsimustele ja kontakti leiate allolevalt pildilt.


Lõpetaksin selle koeraloo Loomade Kiirabi Kliiniku arsti Ain Starasti eile lausutud sõnadega:

„Meil käib palju loomi ja kõik nad on ilusad, aga see koer on kohe väga ilus. See, kes ta endale võtab, saab selgelt väga eristuva ja suursuguse looma!"