"Sa vana tõhk! Kas sulle sõnad kett, keretäis, kuut, varjupaik, Larissa Kozõreva ja näljapajuk ütlevad midagi? Kas proua Kimmel saatis su siia, et mind täiesti hulluks ajada?", pragan häält kõrgendades.
Korjasin seda vett kokku oma pool tundi ja olin tige kui kurat. Vedru oli kadunud nagu tinatuhka. Ise arvasin, et küllap on arvutitoas ja ronisin koikusse tagasi.
Hakkan magama jääma kui korraga tunnen, et voodi all käib mingi elu. Vedru nüüd sinna küll ei mahuks? Lora puha ja mahub vägagi hästi ning ainult saba jääb välja.
Nüüd ta ronib sinna vabatahtlikult! Täitsa sassis omadega, sest see on Villa de Valnera üks kitsamaid kohti, kuhu hiiglane end peita saaks. Taadu vaatab alati kaastundliku näoga talle järele:
"Loll on loll! Midagi pole parata!"
Tegelikult mulle isegi meeldib, et ta nüüd selle koha valinud on, sest viimasel ajal armastas ta magada padja peal. Jeerum, sina Jeerum! See oli ikka hirmus küll kui öösel teed silma lahti ja avastad kellegi koonu oma nina vastast. Sinnaotsa veel see õõvastav pilk, mis sind vargsi puurib. Hommikul esimese asjana läks Taadu-Aadu jahile, kaevas kuskilt jäätunud dinosauruse välja ja tõi veidike mullegi diivanile.
"Ära sapsi Heiks! Vaatamata kõrgele eale saan ma kenasti hakkama ning suudan ka sinu eest hoolt kanda", tahtnuks ta justkui öelda.
Taadu on tähtis, rahulolev ja nii õnnelik-õnnelik! Mina nii väga mitte! Vastik! Vastik! Vastik! Koerad ongi vastikud tegelikult! Lapsed ka kui siin juba avameelitsemiseks läks!
"Ära sapsi Heiks! Vaatamata kõrgele eale saan ma kenasti hakkama ning suudan ka sinu eest hoolt kanda", tahtnuks ta justkui öelda.
Taadu on tähtis, rahulolev ja nii õnnelik-õnnelik! Mina nii väga mitte! Vastik! Vastik! Vastik! Koerad ongi vastikud tegelikult! Lapsed ka kui siin juba avameelitsemiseks läks!
