Kus mu prillid on ehk palju õnne!"

 „Kus mu prillid on? Mida sa mu puusaga tegid, et see nii valus on? Ai-ai-ai, selg on kuidagi väga kange!“, on igahommikused sõnad, mida ma esimesena kuulen.

Mnjah, lähenev menopaus, luude hõrenemine, seniilsus, mäluhäired ja muud hädad. Tegelikult ta mälu petab juba praegu täiega, sest täna kinnitab ta kõigile, et sai 21!

„Käisin koos mehega, kellega polnud mul midagi……“

Sattusin tahtmatult pealt kuulma keskealiste naiste vestlust. Annan selle ka teile edasi, aga mõistagi keeran natuke vinti üle.

„Käisin puhkusel koos ühe mehega, kellega mul polnud midagi!“

„Kus kohas sa selle mehega, kellega sul polnud midagi, tuttavaks said?“

„Selle mehega, kellega polnud mul midagi, sain tuttavaks ühe Muugal elava sõbra pool, kellega mul pole samuti midagi.“

"Koogi küla kurepojad jäävad talveks loomakaitse liidu hoole alla!"

„Lumi tuli maha ja valgeks läks maa,
kolm väikest kurepoega nüüd välja ei saa.
Nad istuvad laudas, mis teha, on talv
ja paljajalu käia on lume peal halb.“

Täpselt nii ongi ja Koogi küla kurgedel tuleb nüüd pikad kuud mitte küll laudas, aga igati vinks-vonks kuuris passida küll. Üleeile sai nad minema toimetatud ja suurimad tänud Anneli Normale, kes hoolis ja nende eest senini hoolitses.

"Lõpust sai algus!"

Elu teeb vahel veidraid keerdkäike ja nii mõnedki ilmselt sügavad nüüd kukalt, et mis see veel küll on? Tegelikult ei juhtunud aga midagi erilist ja 2014 juulis toimunud põgus kohtumine ning sümpaatia on arenenud tasahilju ja salaja millekski palju enamaks.

"Kus on moor? Kuhu sa oma moori panid?", on igati õigustatud küsimus.

Ärge sapsige - moor on täitsa elus ja oleme endiselt väga head sõbrad. Probleem oli selles, et ta oli minust oma 23 aastat noorem ja sestap tundus loogiline, et ma hoopis lapsendan ta ära.

Muide, ka moori ellu on tulnud palju parem mees, kui mina ja ta on üliõnnelik. Mul on väga hea meel ta pärast! Kuigi taoline stsenaarium tundub võimalik olevat vaid filmis või mehhiko seebis, siis päriselu on siiski vägevam.

"Kaua me ilmarahvale veel valetame ja vusserdame?", asus Katrin ükspäev pärima. Ma viilisin mehelikku kavalust appi võttes kõrvale:

"Moor on nii õnnelik-õnnelik"

Moor tuleb ühel õhtu koju, silmad häbelikult maas ja sellise ilmega nagu oleks just polgu madrustega maganud. Siis hakkab ääriveeri rääkima – käisin selle ja selle sõbra juures ning ta müüb tolmuimejaid. Väga-väga hea aparaat ja ta tegi isegi mulle esitluse. See oli muljetavaldav!

„Ähh! See on see kallis imemasin, mida ainult lollid ostavad. Ära kuula teda, ajab lihtsalt müügimehe juttu!“

„Eeee, aaaa...Ma tegelikult ostsin tolmuimeja ära!“

„Palju see maksis siis? Mingi miljon või pool?“

„Sügeleb! Oi, kuidas sügeleb!“

Metsloomadega on teadavärk, et nendega pole miilustada vaja. Esiteks pole vaja seda metsloomale enesele, sest ta peab ikka metsas omapäi hakkama saama.  Teadupärast inimesed ju kuskil sügavas laanes peituvas koopas enam ei ela ning appi ei tõtta.

Teiseks kannavad metsaasukad ka igasugu haigusi kaasas ja need hakkavad kinni nagu naksti nii inimloomale, kui ka nende lemmikutele. Seetõttu ma mõni aeg tagasi otsustasingi – metsloomi ma rohkem oma autosse ja koju ei võta! Riskid olid lihtsalt liiga suured ja kes meist ikka tahaks omi lapsi või lemmikuid ei-tea-mis-tõppe nakatada! Eks ole?

Loomad on aga ka niisama ohtlikud ja seda hoopiski mitte seetõttu, et nad kurjad oleksid. Võtame või hülged. Ilusad, armsad, seltsivad ja väga uudishimulikud elukad. Aga teinekord võivad asjad ikka väga nihu minna. Mart Jüssi rääkis mulle, et Poolas juhtunud selline asi, et hüljes haaras teadmamehel käest ja tahtis justkui mängida. Kehamassid on aga väga erinevad ja nii kui ta vee all ümber oma telje keerutas, oligi vennike käest ilma!

Või võtame hülgepojad. Nunnumeetrid on põhjas ja armsamat tegelast annab otsida. No kohe tahaks pai teha ja musu anda! Aga ärge tehke seda, sest see kiskja võib halva õnne korral ka näpu otsast ää naksata. Lisaks on ta suus sellised batsillused, mis inimlooma ravimise parajaks pähkliks muudavad.

„Loomakaitse Liidu annetusnumbrid 9000 777 ja 9000 888 on heasüdamlikele inimestele avatud“

Nüüd on ka Eestimaa Loomakaitse Liidul annetustelefonid lõpuks avatud. Helistada saavad küll paraku ainult TELIA ja ELISA kunded, sest TELE2-ga me kokkuleppele ei jõudnud. Nende seisukoht oli järgmine:

„TELE2 poolelt on käesoleva teenuse osas vaja pakkuda lisaks arveldusele meie võrgu ressrussi, klienditeenindust ja raamatupidamisteenuseid, et ka raporteerimine ja rahade liikumine oleks tagatud.

"Kus kohast leida haigekassasse puuduvad miljonid? Mina tean!"

Sillamäelt leitud ravita jäetud koera kurb lugu jõudis meediasse ja küttis kirgi.

“Kuidas nii saab? Kes on see peremees? Miks ametnikud ometigi midagi ei tee?”, olid vaid mõned küsimused mis loomasõpru vaevasid.

Lõpuks käis VTA ametnik õnnetut koera kontollimas, aga minuni jõudnud paberilt suudan välja lugeda ainult seda, et kõik on laias laastus korras ja “ettekirjutisi ei tehtud”!Ametlik vastus meie pöördumisele pole veel laekunud, aga vaevalt see omaniku kätte antud paprist erineda saab.

 

„Sillamäe Silja koduotsingud siiski jätkuvad“

Kui eelmisel nädala hõiskasin, et Silja kolib Epu juurde Turu linna Soomemaale, siis päris nii siiski ei läinud. Nimelt hakkas Epu tervis nöökima ja ta viidi lausa haigemajja. Seal asutuses tulevad inimestel vaatamata arstide pingutustele ikka morbiidsed mõttes pähe ja nii ta mulle otse palatist sõnumi saatiski:

 „Kuule Heiki, anna andeks, ma ei julge ikka Siljat võtta, sest tervis jamab ja keegi ei tea millal ma lusika nurka viskan. Vanus ka juba selline.“

Täiesti arusaadav ja väga vastutustundlik käitumine, sest olen kokku puutunud üsna palju taolise olukorraga, kui pärast peremehe või –naise otsa, nende lemmikud täitsa üle jäävad ning siis ei teata mida nendega peale hakata.

„Kärt – oi kui ilus mehenimi!“

Pahatihti läheb nii, et mõne loomaga on nii palju tegemist, et saba alla passimine ununeb üldse ära. Nii läks ka Kähriku-Kärdiga ja alles eile selgus, et korralikust neiust on asi ikka väga kaugel ning tegemist on hoopistükkis Kähriku-Kertiga. Ikka juhtub ja suures plaanis see miskit ei muuda.

Taolist ämbrit on ka varem mul ette tulnud. Kui kunagi varjupaigast kassi võtsin, siis öeldi, et isane. Mees, siis mees ja ka nimi sai valitud mehe vääriline – Toomas-Hendrik. Kui aga teda kiipima ja vaktsineerima mõned kuud hiljem läksin, siis arst kuulutas hoopis muud:

„Härra Valner. Te eksite, see pole Toomas-Hendrik, vaid hoopis Evelin!“

Pagan küll! Ma tahtsin isast ja varjukast öeldi, et on isane, aga oma viga, et luubiga kõhualust uurima ei hakanud. Nii ma Evelini saingi, aga ma absoluutselt ei kahetse.

„Metsloomad on lahti!“

See, et metsloomad priilt ringi silkavad, pole mingi uudis. Ometigi tasuks rooli taga olles nüüd veidi tähelepanelikum olla kuna käes on taas see aeg, mil püssid metsades paukuma hakkavad ja inimloomad manti nõutamas käivad.

Eile oli mul eneselgi „napikas“, kui mööda Kurtna teed sõitsin ja ühtäkki kaks põtra hirmsa valuga masina eest läbi jooksid. Polnud seal metsa ega midagist, mingi armetu võsa vaid, aga sealt nad tulid ja sugugi mitte päikeseloojangul, vaid täiesti päise päeva aal. Hea, et autol kiirus suur polnud.
Sel kuul algas põtradel ja hirvedel jooksuaeg ja seks käib nagu ennemuiste rehepeks! Ega need tiirased tegelased taipa sel ajal millegi muu, kui soo jätkamise peale mõelda. Taoline porduelu ajab nad liikvele.

„Kuulutan avatuks!“

Täna hommikul läksime Miaga sutsu varem jalutama ja mida ma tunnen? Külma tunnen! Kuidagi jahe oli väljas. Mia ei tundnud midagi. Temal alles suvi kestab!

Seejärel istusime masinasse ja ikka oli jahe. Lülitasin isegi „munagrilli“ ehk istmesoojenduse sisse ja kohe käks väheke paremaks. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et vähemalt varajastel hommikutundidel on sügis juba käes!

Iste on soe ja mõnus on olla. Natuke pabistan ka ja peaasi, et tibusid ei kooruks. On seda jama veel vaja?! Rool on mu saanil aga puust ja see raip on külmemast külmem! Kinni võtta ei julge. Pagan, tahan ka roolisoojendust!

„Segased lood Kähriku-Kärdiga – on ta siis maanteelt leitud orb või hoopis kodust pärit?“

Mõnda aega tagasi kirjutasin õnnetust kährikust, kes Jäneda kandis sõiduteel ukerdas ja kelle päästis kohalik loomasõber Kärt. Kuna maanteel lebas laiaks sõidetud suure kähriku korjus, siis arvasime automaatselt, et tegu on ehk tema emmega. See ei pruugi aega tõele vastata.

Küsite, et miks? Aga sellepärast, et kõik märgid näitavad, et ta on hoopistükkis kellegi kodust pärit. Kuna ta lausa naudib ja otsib inimese lähedust, siis pakun välja järgmise variandi. Keegi „loomasõber“ leidis ta suvel metsast ja arvas, et poeg on ripakil ning taris ta koju. Toitis ja hellitas ning arvas heaks sügisel taas vabaks lasta. Heategu on tehtud ja loom on päästetud. Kas aga ikka on?

„Püha Jeerum - nahkhiired elutoas!“

Koristamine on tore tegevus. Ja sama käib ka igasugu ehitus-, remondi- ja renoveerimistööde kohta – elamised saavad ju puhtaks ja uueks. Teinekord võib nende tegevuste harrastamine aga kokku viia ka hoopis isemoodi tegelastega.

Viljandimaal vana talu taastaval Riina perel just nii läks – tõmbasid aga tapeeti seintelt maha ja korraga oli elamine lendavaid elukaid täis. Lausa kuus nahkhiirt loendati kokku. Tüübid lendasid aga mööda elamist laiali ning pugesid peitu. Nüüd oli vaja nad taas üles leida.

„Mida ma nende nahkhiirtega peale hakkan? Kuidas käituda, et me neile liiga ei teeks? Kas nad tulid juba talvituma? Nad on küll toredad loomad, aga koos nendega nüüd küll elada ei tahaks! Kuidas neist lahti saada?“, olid vaid mõned küsimused, mida Riina minult päris.

„Kas haruldased koopaämblikud nurjavad lasteaia ehituse?“

Kadrioru pargi tagumises servas seisab üks räämas majake, millest ehitusmehed peavad siva ühe igati õdusa ja turvalise lasteaia valmis vorpima. Samal territooriumil asub veel üks lobudik, mis lähipäevil maha võetakse. Ja vat selle mõnda aega tagasi põlema süüdatud kuuri pärast mulle helistatigi:

„Sa Heiki pead kohale tulema, sest selles kuuris elavad siilid, kes nüüd traktori all oma otsa leiavad. Lisaks elab siin ka üks jänesepere, aga ka haige käpaga rebane, kes kiiremas korras abi vajab!“

Eile hommikul läksimegi siis koos Katrin Idla ja kohalike loomasõpradega asja üle vaatama. Kui teinekord on ehitajad igasugu looma- või looduskaitsjate peale kurjad, siis lasteaiaehitust orgunnivad tüübid seda teps mitte polnud.

„Me leidsime hommikul veel ka ühe nahkhiire, kes rippus teisel korrusel. Viisime ta õue ja panime puu külge. Nüüdseks on ta juba minema lennanud.“

„On seal veel nahkhiiri?“

„Ei tea, meie pole rohkem näinud, aga vaadake ise üle“

„Ei oska kohe kuidagi käituda!“

Lähen mina poodi ja avan kaunile daamele ukse, et teda ees sisse lasta.

„Palun, olge hea!“

„Miks te mind solvate? Miks te kohtlete mind nagu idiooti, kes isegi uksi ei oska avada? Kas te nii suhtutegi naistesse? Rootsis maksavad mehed taoliste solvangute eest krõbedat trahvi. Olge õnnelik, et ma teie peale kaebust ei tee!“

Pilk maas, silmad häbi täis, keerasin otsa ringi ja tegin kiirelt minekut.

„Täiesti arusaadav, sugude võrdsus siiski eelkõige ning tulevikus olen targem. Loomulikult saavad naised ise väga edukalt uksed avatud ja mantlid selga ning neid ei tohi kohelda nagu abituid invaliide! Käigu kuradile mampsel oma ajast ja arust nõuka-aegsete viisakusreeglitega! Nüüd on teised ajad ja järgmisest uksest läksin juba sirge seljaga sisse.

„Pettumus“

Moor tuli just koju ja hõikas nõudliku häälega juba ukselt:

„Võta kohe teksad jalast ära!“

Ohhoo, rollimängud? Nämma!

„Topp võta ka ära!“

Kuuletun alandlikult, sest

„Nüüd tapame vissi ära! Meil on nii kahju! Ausalt räägite või?“

Põllumehed tulid hiljuti välja protestiaktsiooniga, kus putlitele kleebiti kurvad sildid, mis tähistasi siis Roosi, Maasiku või Karviku õnnetut lõppu.

"Mis kuradi Roosi ja Maasik? Teie jaoks on tegu ju mitte eluslooma, vaid kollase lätakaga kõrvas, mille peal on number! Olge ikka ausad!"

Maasik ja Roosi olid mu vanavanemate laudas. Vat nende tapale saatmine kaasnes pesuehtne lein. Vanaema läks üldse kodust ära selleks ajaks, kui masin tuli. Ühel korral, teede lagunemise aegu aga loomaveok taluni ei pääsenud ning papa pidi lehma üle põllu Leevre külla viima:

"Ta inises ja nuttis justkui lapse häälega ja pisarad voolasid. Ma ei võta kunagi enam ühtegi looma!", ütles ta õhtul, olles kurvemast kurvem.

"Nädalajagu püüdmist, aga saime hüljatud kutsa ikka lõpuks kätte!"

Nädalavahetusel võiks kirjutada midagi toredat, sest kes see ikka mingit julma teemat lugeda viitsiks. Eks ole? Õnneks sedapuhku on ka üks hea lugu lausa varnast võtta - nimelt said eile otsa ühe hüljatud koera kannatused.

Miks ma arvan, et see koer kindlasti hüljatud oli? Aga sellepärast, et koerad jäävad ikka reeglina täpipealt samasse kohta, kus nad masinast välja visatakse. Nad on juba sellised ohmud, et armastavad ja usaldavad piiritult oma pererahvast ega usu neist miskit halba.

Nii jäi ka see musta-valge kirju krants Haapsalu maanteel Laitse kandis liiklejatele silma. Vaene koer uitas sihitult teinekord isegi mööda maanteed ja on suur ime, et temast üle ei sõidetud. Külarahva sõnul sai ta aga korra ka kindlalt paugu ära ning lendas teeäärsesse kraavi.

„Nüüd on kutu!“, arvasid inimesed, aga sedapuhku olid jumalad kutsa poolt ja kuts tegi kohe peale õhulendu kiirelt minekut.

"Verd täis köök ja esik. Ülespoodud, kuid veel vaevuhingitsev koer.Purjakil pererahvas. Politsei. Ärevil naabrid"

Pealkirjas on selle julma loo märksõnad kenasti välja toodud. Sedapuhku aga politsei helistas mulle ise ja palus koer üle vaadata. Müts maha, täiega äge ametnik oli! Nii võiks ja peakski need asjad siin riigis olema.

Käisin, vaatasin ja viisin Reksu ravile. Õigemini küll tervisekontrolli, sest ravida polnud õnneks suurt midagi vaja. Valuvaigistid kirjutati talle siiski välja.

Reksu on vinge sell ja elas tapmiskatse üle. Naine kutsus mehele pollarid ja ära ta viidi. Kes see mees on? Kus ta varem töötas ja millega praegu leiba teenib?

„Appi! Hobused olid nii näljased, et sõid juba autot!“

Eile sai Järvamaal veidi ringi tuuseldatud ja seda mädanevat oboest otsitud. Leidsime ta üles ka, aga lugu polnud õnneks üldse nii hull, kui kaebekirjas kurdeti. Küll ma sellest kriban juba õhtupoole või homme, et mis ja kuidas.

Mis aga silma jäi, oli see, et hobused tundsid lausa enneolematut huvi mu massina vastu.

„Nad söövad su auto ära! Ma lähen ajan nad minema, sest teevad hammastega täkked peale ja mina seda küll kinni maksta ei jõua!“, lausus peremees kätega vehkides kiiruga hobuste poole joostes.

"Meie koeraga on kõik korras! Kas ikka on?"

"Miks te pildistate? Te ei tohi! Ärge üldse tegelege selle koeraga! Meil on kõik korras ja me juba ise ravime!", kriiskas koeraomaniku tütar ärritunult.
Koerapidimine Kiviõli moodi. Meenutan, et aasta on 2016 ja Eesti Vabariik kuulub arenenud riikide uhkesse nimistusse. Seda vist ka loomakaitse koha pealt, kuigi vägisi tundub, et platseerume ikka kuskile Hiina ja Venemaa vahele. Võibolla järele ka.

"Raport nr 4623"

Eile hilisõhtul Jõelähtmelt kliinikusse toimetatud öösorr kahjuks välja ei vedanud, aga tänud inimestele, kes mööda ei jalutanud ning veel pimedas linnasõidu ette võtsid.

Ent Jänedalt pärit kährik Kärt võttis kätte ja vaatamata nigelale prognoosile, otsustas siiski ellu jääda. Eile oli ta veel siruli ja apaatne ning tohtiproua arvas, et siit küll elulooma ei saa, kuid õnneks läks teisiti. 

"Hommikune üllatus - pagulane elutoas!"

Lähen mina hommikul unise peaga suurde tuppa ja mida ma näen? Neegrinaine istub diivanil, närib banaani ja passib rahumeeli telekat! Minu telekat!

"Kuradi valitsus! Nüüd nad paigutavad pagulasi öösel salaja juba ristiinimeste kodudesse! Ja üleüldse kuskohast nad võtmed said?", vaevasin oma pead ja asusin koheselt netis protestipetitsiooni koostama, et taolise jama vastu inimeste allkirju koguda.

Korraga hakkas pagulane rääkima puhtas eesti keeles. Hääl oli kuidagi tuttav. Intonatsioon ja rõhuasetused nagu ka. Veider? Keeran tooliga ringi ja enda vanamoor vaatab pärani silmadega otsa:

"Mida sa räuskad? Ma ju ütlesin sulle juba kuu aega tagasi, et hakkasin jälle solaariumis käima! Nii palju sa mind kuuladki!"

"Hobuse tupest voolab juba mäda välja, aga omanikku ei huvita!!!"

Eile laekus Liidule kaebus mis peaks kõik hobuse- ja loomasõbrad tagajalgadele ajama!

"Kuulsin just tuttavalt, et J.....maal, XXX tallis on hobune, kellel voolab tupest mäda ja omanik ei tee midagi. Hobune on tuttava sõnul kehvas seisus, aga omanik olla öelnud, et las sureb ära. Teda ei huvita!