24. september 2016

„Sügeleb! Oi, kuidas sügeleb!“

Metsloomadega on teadavärk, et nendega pole miilustada vaja. Esiteks pole vaja seda metsloomale enesele, sest ta peab ikka metsas omapäi hakkama saama.  Teadupärast inimesed ju kuskil sügavas laanes peituvas koopas enam ei ela ning appi ei tõtta.

Teiseks kannavad metsaasukad ka igasugu haigusi kaasas ja need hakkavad kinni nagu naksti nii inimloomale, kui ka nende lemmikutele. Seetõttu ma mõni aeg tagasi otsustasingi – metsloomi ma rohkem oma autosse ja koju ei võta! Riskid olid lihtsalt liiga suured ja kes meist ikka tahaks omi lapsi või lemmikuid ei-tea-mis-tõppe nakatada! Eks ole?

DSC_0025Loomad on aga ka niisama ohtlikud ja seda hoopiski mitte seetõttu, et nad kurjad oleksid. Võtame või hülged. Ilusad, armsad, seltsivad ja väga uudishimulikud elukad. Aga teinekord võivad asjad ikka väga nihu minna. Mart Jüssi rääkis mulle, et Poolas juhtunud selline asi, et hüljes haaras teadmamehel käest ja tahtis justkui mängida. Kehamassid on aga väga erinevad ja nii kui ta vee all ümber oma telje keerutas, oligi vennike käest ilma!

Või võtame hülgepojad. Nunnumeetrid on põhjas ja armsamat tegelast annab otsida. No kohe tahaks pai teha ja musu anda! Aga ärge tehke seda, sest see kiskja võib halva õnne korral ka näpu otsast ää naksata. Lisaks on ta suus sellised batsillused, mis inimlooma ravimise parajaks pähkliks muudavad.


Ka nende transportimine on paras jama. Mõtled küll, et viskad autosse ja viid ära. Probleem aga jääb, sest pärast sõidad nagu haisva tursatünniga ringi ning seda lehka sealt polstrist juba välja ei saa! Pane või tuli massinale otsa!

13918593_1650282678622660_1363832919_o
Elu läheb aga omasoodu ja mu tited said üleöö suureks. Ka viimane võimalik tõvehirm, kui rebase käest hammustada sain, on jäänud aastate taha. Inimene unustab ja midagi hullu ju ei juhtunud! Sel aastal olengi jälle oma sõnu söönud ning vigastatud metsloomad ja –linnud on mu massinas ja kodus olnud üsna tihedad külalised.

Elementaarseid ohutusreegleid ma muidugi jälgin, aga eelkõige ikka Mia, mitte enda pärast. Täna võiks mu otsaette lausa „3L-i ehk loll, laisk ja lohakas“ tätoveerida. Isegi rästiku püüdsin palja käega kinni ja mõtlesin, et mis ta sitt mulle ikka teeb? Ei teinudki midagi, aga oleks võinud ka ära susata ja siis oleksin nädal-paar potisinise, paistes käega ringi tuuseldanud. Ehk olekski parem olnud, sest siis oleks jälle alalhoiuinstinkt tööle hakanud!

img_0193 

Autot ja puure ma desotan pärast igat reisi korralikult ja kuigi ma neid metsloomi võimalikult vähe näpin, siis kindaid ma tõesti pole viimasel ajal pahatihti kätte pannud. Täitsa loll ja karistus ongi nüüd käes – üleeile märkasin, et kõht puha punne täis ja sügelevad raisad!

Hommikul põrutasin kohe arsti juurde ja kiskusime pool nahka maha ning pistsime mikroskoobi alla. Palju õnne mulle ja asi lõhnab vägisi selle järele, et sain Kärdilt kärntõve! Kuidas? Pole võimalik! Ta on ju täitsa puhas loom! Ma isegi ei silitanud teda ju ja hoidsin eemale!

Aga on siiski võimalik ja pistsime ka kähriku mikroskoobi alla ning vaatamata välisele puhtusele, elas see va lest ta karvkatte sees täiesti mugavat elu! Kuna minu olukord on palju hullem, siis nüüd tekib muidugi õigustatud küsimus – kes keda nakatas? Kas Kärt mind või mina hoopis teda? Väga naljakas!

DSC_0017
Aga ainult naljakamaks läheb. Ka Kärti ülepeakaela armastama hakanud Katrini kõht on punne ja ville täis! Nüüd tekib nii mo mooril, kui Katsi mehel kindlasti jällegi põhjendatud küsimus, et millal me kõhud vastakuti olime. Appi! Jamaks igatahes läheb ja seda kõike ühe tuhriku-muhriku pärast ning ürita kahtluste käes vaevlejatele selgeks teha, et põle mitte näind ega saand ka!
Nii et olge teie siis targemad, kui mina. Metsloomi ja –linde võib ja peab aitama, aga enda, oma pere ja lemmikute ohutuse peale mõelge ikka esmajoones. Ja pole üldse vahet kas tegelete orava, siili, rebase või tuviga!

img_0190
Rääksin eile oma murest ka Kertu Jukkumile ja ütlesin, et peame nüüd kirgliku armuelu kas just määramatusse tulevikku, aga vähemalt kaks nädalat edasi lükkama küll. Õnneks see bakteerius inimese naha all ei paljune, aga just nii kaua ta seal hingitseb enne kui ää kooleb. Seda muidugi juhul, kui sul haige loomaga uut kokkupuudet pole. Kertu arvas, et pole hullu, sest ta olevat just väljakutsetega harjunud. Ahahaa, nii minagi, sest ega muidu TLK-ga koos oleks elanud, aga elame-näeme!

Mu enda terviseedendajast moor käib aga mööda maja ringi kummiülikond seljas ja kaitseprillid ees. Mia ja Kiki on ka sarnases kaitseriietuses ja huvitaval kombel hoiavad kõik must eemale. Miks küll?

DSC_0002„Mine parem maale! Sa vajad omaette olemist ka!“, ütles moor hommikul pingutatult lummava naeratuse saatel. Ohh milline lahkus ühtäkki?! See ongi aga vast selle asja positiivne pool, sest muidu ta on nagu takjas pees ja tuleks vist isegi vetsu kaasa, kui ma vaid lubaksin. „Mine juba maale ja puhka ka natuke! Sa vajad seda ja oled kuhjaga ära teeninud!“
dsc_0945
Läbi näha jutt puha, aga tuleb vist minna küll! Aga kui keegi tahab ka Kertu kombel oma ellu natuke vürtsi lisada, siis andke aga julgelt teada – saame kokku ja embame! Ja ikka korralikult ning pikalt, et ka teie elunatuke muutuks sügelevalt huvitavaks!