22. september 2016

„Kärt – oi kui ilus mehenimi!“


img_0163
Pahatihti läheb nii, et mõne loomaga on nii palju tegemist, et saba alla passimine ununeb üldse ära. Nii läks ka Kähriku-Kärdiga ja alles eile selgus, et korralikust neiust on asi ikka väga kaugel ning tegemist on hoopistükkis Kähriku-Kertiga. Ikka juhtub ja suures plaanis see miskit ei muuda.

Taolist ämbrit on ka varem mul ette tulnud. Kui kunagi varjupaigast kassi võtsin, siis öeldi, et isane. Mees, siis mees ja ka nimi sai valitud mehe vääriline – Toomas-Hendrik. Kui aga teda kiipima ja vaktsineerima mõned kuud hiljem läksin, siis arst kuulutas hoopis muud:
„Härra Valner. Te eksite, see pole Toomas-Hendrik, vaid hoopis Evelin!“
Pagan küll! Ma tahtsin isast ja varjukast öeldi, et on isane, aga oma viga, et luubiga kõhualust uurima ei hakanud. Nii ma Evelini saingi, aga ma absoluutselt ei kahetse.


dsc0-026Tänapäeval on üldse nende sootunnustega veidike jama majas – nii mehed, kui naised käivad ühtmoodi riides ja kannavad tont teab, mis nimesid. Välimuseltki on nad sarnased ja muud seksuaalsed orientatsioonid ning veidrused sinna otsa.
Sestap olengi muutunud üliettevaatlikuks ja nii kui tänaval või mõnes muus kohas ilusat naist näen, kes mulle meeldib, siis esimese asjana pistan käe kohe püksi! Alles seejärel hakkan tutvust sobitama ja mesijuttu puhuma.

„Appi! Seksuaalne ahistamine! Mida te endale lubate, huligaan?“
Minge metsa oma jutuga! Ei mingit seksuaalset ahistamist, vaid alahoiuinstinkt ja elementaarne soomääramiskontroll.
„Tehke või tina, aga ma ei taha voodisse jõudes õudusega Tiina, Pille või Malle küljest nokut leida ja kogu lugu! Mu närvikava ja süda ei peaks taolisele "leiule" lihtsalt vastu! Kus otsast see ahistamine on?“