18. september 2016

„Nüüd tapame vissi ära! Meil on nii kahju! Ausalt räägite või?“

Põllumehed tulid hiljuti välja protestiaktsiooniga, kus putlitele kleebiti kurvad sildid, mis tähistasi siis Roosi, Maasiku või Karviku õnnetut lõppu.

x-27131c17-aa69-4499-b66d-9b7dbd1d4caf"Mis kuradi Roosi ja Maasik? Teie jaoks on tegu ju mitte eluslooma, vaid kollase lätakaga kõrvas, mille peal on number! Olge ikka ausad!"

Maasik ja Roosi olid mu vanavanemate laudas. Vat nende tapale saatmine kaasnes pesuehtne lein. Vanaema läks üldse kodust ära selleks ajaks, kui masin tuli. Ühel korral, teede lagunemise aegu aga loomaveok taluni ei pääsenud ning papa pidi lehma üle põllu Leevre külla viima:

"Ta inises ja nuttis justkui lapse häälega ja pisarad voolasid. Ma ei võta kunagi enam ühtegi looma!", ütles ta õhtul, olles kurvemast kurvem.



Loomulikult ta võttis ikka loomi, sest ka maal on vaja ju ellu jääda ja kuidas see vorst ikka poodi jõuab. Mina olen aga sellest ajast saati neid "loomavedukeid" vihanud ja toetan kahe käega mobiilsete tapamajade teket. Masin tuleb talu juurde, lehm aetakse sisse ja teiselt poolt tuleb liha välja. Loomale ei mingit suurt stressi ega jõlgutamist. Vanasti, kui Tallinnas veel lihakombinaat oli, siis Tartu maantee ringil oli neid hirmunud loomasilmi ja ahastavat pilku läbi võre ikka päris südantlõhestav vaadata. Kes sellest aru ei saa, siis kujutage ette, et teid ennast veetakse läbi juubeldava rahvamassi vägisi võllapuu poole ja kohe-kohe on minek  ...............

„Sellise piimahinnaga me ellu ei jää! Nüüd tuleb karjad maha tappa!“, oli selge sõnum. Ma pole ei majandusmees ega ka karjakasvataja, aga vat sellest igavesest kiunumisest ma aru ei saa! Ma võin muidugi eksida, aga kirjutan sel teemal nagu üks lihtne ja tavaline inimene aru saab:

„Kurat, tõstke see hind siis euro peale ja las ümbertöötleja viskab ka veel otsa ning kogu lugu!“

Kes piimast lugu peavad, ostavad ju nagunii! Nii ma saan asjadest aru. Kaks eurot, siis 2 eurot putli eest ja mina küll ostaks! Muide, ma ise olen väga vägev piimajooja ja näiteks kui aastaid tagasi Rootsis asjatasin, siis söömas käisin ikka ühes türklaste restos, kus piima paraku ei pakutud. Nii nad vaesekesed pidid seda iga päev minu tarbeks ühe liitri tellima. Nad kutsusidki mind tegelikult "milkman'iks", aga see selleks.

img_0140Ja nüüd nende „peiepudelite“ juurde – me oleme sunnitud lehmad ära tapma! Ja siis? Kui piimahind oleks taevas, kas siis oleksite loomad ellu jätnud või? Tühja te oleksite, sest piimakarja juures kehtivad hoopis teistsugused arusaamised:

„Kui lehm ei taha anda piima,

ei maksa tühjast tõsta kära,

võtame siis veidi viina ja sööme selle tõpra ära!“



Vat nii on lood ja maha oleksite nad nii või naa löönud ning ei ole mõtet siin inimeste emotsioonide ja kaastunde peale mängida! Piimaäri on tegelikult üldse üsna vägivaldne business – vastsündinud vasikate eraldamine emmedest, pullihakatiste maha nottimine, sest neid pole nii palju vaja, loomade ainult laudas pidamine ning lapikest taevast näevad nad vaid sel ajal, kui neid tapale viivale autole kupatatakse ….. Lisaks osad loomad lähevad veel tulevaste tõpratohtrite ja seemendajate katsejänesteks, kelle peal siis kätt harjutakse…. Kas mõni naistest tahaks tulevase günekoloogi katsejänes olla? Vaevalt küll!

Oi kui kahju! Nüüd oleme sunnitud oma kallid vissid ää tapma ja tapavadki! Aga mitte siin Maarjamaal, vaid osad karjad võtavad enne surma ette veel Kolgata tee Poola või mõnda teise riiki.

Olen selle üle pead vaevanud ja ega mulle see kaasaegne tööstuslik loomapidamine kohe üldse ei meeldi! Elusloomade transport on aga täiesti omaette teema, millest põhjalikuma artikli kirjutamine on mul juba ammuilma plaanis. Ei ole veel jõudnud, aga loomakaitsjad on seda meelt, et palju targem ja humaansem oleks tarida lihakeresid! Ometigi on igal ajahetkel ükskõik millises maailmapunktis liikvel umbes miljard looma-lindu. Kes neid küll üle lugemas käis, aga vähemalt ameeriklased on nii välja arvutanud.

Eelmisel nädalal tuli mulle Lõuna-Eestist üks murekõne, mida tahan ka teiega jagada:

„Olen mures Poola müüdavate piimalehmade pärast. Nimelt naabrinaine müüs oma karja maha ning lehmad pidid minema Poola tapamajja. Kuidas on aga sellel puhul seadused? Tapamajja transport ei tohiks olla ju nii pikk? Lisaks, kuidas tagatakse loomade heaolu transpordil?  Tegemist oli lüpsikarjaga ning ära viidi nad keset päeva. Kui lehm jääb õigel kellaajal lüpsmata, hakkab piim ise voolama ning arvestades kellaaega, pidid loomad vähemalt kahe lüpsi ajal veel autos olema, mis tekitab loomadele valu ning piina.

Kas seaduses on mingi eraldi punkt ka lüpsilehma transpordi osas? Kas sellele annaks kuidagi Veterinaar ja toiduameti tähelepanu juhtida? Ilmselgelt ei ole ju tegemist üksikjuhtumiga vaid suur osa meie piimakarjast viiakse just samamoodi Eestist välja tapale?“

Vat nii kahepalgelised loomakasvatajad, kes te väidetavalt, et üle kõige oma hoolealuseid armastate ja nüüd madala piimahinna pärast silmad peast nutate.

„Sitta teile see loom korda läheb, vaid tegelikult ulute te saamata jäänud sentide ja eurode pärast!“

Meenutan siinjuures 2011 aastal avaldatud artiklit, milles Haage Agro juhataja Toomas Pettai võtab asja ausalt kokku:

"Türklased maksavad pea poole rohkem, kui saaks samade loomade eest Eestis."

„Kas see tähendab, et Eesti põllumehed tahavadki nüüd kõik oma veised Türki saata?“

„Aga miks mitte? Ega pull pole pereliige. Pull on vahend, millega pere ja töötajaid toita. Puhtalt aatelisusest ei hakka neid Eestisse jätma, elame ju turumajanduses.“

See mees vähemalt ei hämanud. Aga nüüd valame pitsid täis ja võtame väljamaal tapetud Eesti lehmade mälestuseks!

"Proosit, Maasik ja Roosi! Oma viga, et kasututeks osutusite ja vähe sisse tõite!"