"Kus on moor? Kuhu sa oma moori panid?", on igati õigustatud küsimus.
Ärge sapsige - moor on täitsa elus ja oleme endiselt väga head sõbrad. Probleem oli selles, et ta oli minust oma 23 aastat noorem ja sestap tundus loogiline, et ma hoopis lapsendan ta ära.
Muide, ka moori ellu on tulnud palju parem mees, kui mina ja ta on üliõnnelik. Mul on väga hea meel ta pärast! Kuigi taoline stsenaarium tundub võimalik olevat vaid filmis või mehhiko seebis, siis päriselu on siiski vägevam.
"Kaua me ilmarahvale veel valetame ja vusserdame?", asus Katrin ükspäev pärima. Ma viilisin mehelikku kavalust appi võttes kõrvale:
"Ähh on siis vaja kõigil teada!"
"Ahaa, sa häbened mind?"
"No ei häbene, aga ...... "
Eile õhtul kohtusime kell 10 ja tõttöelda läksin sellele suhtele punkti panema. Liiga keeruliseks hakkas see nö "keelatud armastuse lugu" kätte ära minema.
"Praegu on õige aeg pidurit panna ja keegi ei saa eriti haiget. Hiljem nii kergelt enam ei lähe!", üritasin selgitada.
"Ma pole sellega nõus! Lugu lõpeb enne, kui alata jõudis", ajas Kats vastu.
Tõsi ta on, sest tihedamalt oleme läbi käinud vaid kuu aega või veidike peale. Ja siis pärast südaööd leidis meist olenemata põhjustel aset üks vastik vahejuhtum, mis vallandas risti vastupidise sündmusteahela ning siin me nüüd siis oleme.
"Nüüd ma panen feissarisse ka, et oleme nö suhtes!"
"Ära jama! Ma pole seal eales ühtegi eraelulist fakti avalikustanud ega oma suhetest tõsiselt rääkinud!"
"Siis lõpeb su ringi litutamine ka lõpuks ära!"
"Milline litutamine? Ma olen nagu munk - alasti naist nägin viimati eelmise sajandi seitsmekümnendatel!"
Vat selline lugu siis ja kiitke heaks või mõistke hukka. Tõttöelda pole aga sellel vähimatki tähtsust, sest lihtsalt nii äge periood on praegu mu elus ja üldse ei huvita mida keegi arvab.
