Otsisin Ruudile tollal kodu ja paar ka leidsin - üks parem kui teine ja kohe kindlasti stabiilsemad kodukesed kui ma ise sel ajal pakkuda oleks suutnud. Lisaks plaanisin Kreekasse kolida, töö ja elamine puha valmis vaadatud. Rutsil olid aga teised plaanid ja ega ta kauaks uutesse kohtadesse jäänud. Otsis muudkui põgenemisvõimalust ja muutus kohe nii kurjaks, et lõi korra isegi uuele võimalikule peremehele hambad kätte kinni. Seejärel sai jooksu ja lidus kohe metsa, kust enam välja ei tulnudki. See edukas põgenimiskatse kandis numbrit kaks.
Ainult minu peale tuli metsast välja ja oi seda rõõmu, mis teda siis valdas. No kuidas sa niimoodi kiindunud koera ära annad? Eks ole? Enam ei tulnud väljamaale kolimine kõne allagi, sest Taadu-Aaduga oli see veel võimalik, aga Rutsiga kohe üldse mitte. Nii saidki öeldud saatuslikud sõnad:
"Mul on noort valget karva lambakoera vaja sama palju nagu suguhaigust, aga kui sa nii otsustasid, siis jäägu nii!"
Ruudi leidiski endale päriskodu. Loomad on teinekord targemad ja ta ajab mind vahetevahel lausa hulluks, aga kahetsenud seda otsust pole. Päris kena kulgemine ja seiklemine on meil olnud valdavalt suure teineteise mõistmise tähe all. Elukaaslane missugune, aga selle vahega, et tal on ikka alati hää meel ükskõik mis kell ja mis olekus ma koju voolan. Väljamaa elukest ei nuta samuti taga, sest kreeklased ongi nõmedad - lehmad annavad jogurtit ja kanad munevad pähkleid. Mida siis taolistest oodata? Ruudi teadis seda juba siis, aga mul võttis väheke kauem aega.
