25. september 2016

"Moor on nii õnnelik-õnnelik"

Moor tuleb ühel õhtu koju, silmad häbelikult maas ja sellise ilmega nagu oleks just polgu madrustega maganud. Siis hakkab ääriveeri rääkima – käisin selle ja selle sõbra juures ning ta müüb tolmuimejaid. Väga-väga hea aparaat ja ta tegi isegi mulle esitluse. See oli muljetavaldav!

„Ähh! See on see kallis imemasin, mida ainult lollid ostavad. Ära kuula teda, ajab lihtsalt müügimehe juttu!“

„Eeee, aaaa...Ma tegelikult ostsin tolmuimeja ära!“

„Palju see maksis siis? Mingi miljon või pool?“






„Ma ei hakka sulle hinda ütlema, aga too tolmuimeja autost tuppa. Ma ise ei jõua, sest karp on hiiglama suur.“

„Kurat küll! Vana Philips ju täitsa töötab ja ega see ka mingi odav ega vilets aparaat pole! Ja üleüldse, kui tolmuimeja margiks on juba mingi kahtlase väärtusega „LUX“, siis see räägib enese eest!“

„Ega ma kõike korraga ära maksa! Ikka osade kaupa ja siis polegi asi nii hull.“

„See on nii kallis, et siis pead sa vähemalt 120 aastaseks elama, enne kui võlg tasutud saab!“

„Ära dramatiseeri ja liialda nagu sul kombeks!“

Üldiselt on moor üks paras boheemlane ja pohhuist ning sestap ma üldse enam ei imesta, kui koju tulles elutoa lambi küljes rinnahoidjat rippumas näen.

„Kus mu must kleit on?“

„Vaata sügavkülmast või praeahjust. Sinu puhul poleks absoluutselt imelik, kui sa selle just sinna pistsid!“

„Ole nüüd! Sinna ma nüüd küll oma kutši-mutši kleiti ei paneks!“

No paneb ikka küll, sest teinekord tulevad ta asjad nii eriskummalistest kohtadest välja, et selle peale ei oskaks tulla isegi ulmekirjanikud. No ja tulen mina järgmisel päeval koju ning moor särab kui taevane päike.

„Issand, kui hea tolmuimeja! Töötab vaikselt ja see imeb isegi 21 sentimeetri sügavuselt kogu tolmu ning lestad madratsi seest välja! Ma olen juba kõik voodid ja padjad üle tõmmanud – vaata kui palju sodi sealt tuli! Issver ja me veel magasime selle otsas! Aga nüüd tuleb kindlasti palju parem uni!“

„Kui sa just ütled.“

„Ja selle imuriga saab aknaid pesta. Ja massaaži teha. Ja nii palju eri otsikuid on kaasas. Ja sellised lapid ka, mis lausa ise puhastavad kõik pinnad ära ning pesevad ka aknad ilma triipudeta puhtaks! Näe, vaata ise, ma pesin köögiaknad juba puhtaks!“

„Vaatame, kui õhtune päike peale hakkab paistma, aga kas see aparaat poodi õlle järele oskab ka minna? Või autot parandada? Või lastega õppida? Hinna järgi võiks eeldada, et ta teeb ka neid asju!“

„Sinu iroonia on kohatu! Mina olen küll väga rahul ja nüüd saame elamise lõpuks puhtaks. Ma hakkan kohe iga päev koristama. Isegi palja jalaga on põrandal nii hea käia – ühtki liivatera pole. See tõmbab tolmu isegi parketi pragudest ja alt välja! Kuidas me küll senini sellises mustuses elada saime?“

"Ja-jah, see imeb nii, et alumise korruse lapse tõmbab vastu lage kinni, nii kui aparaadi tööle paned. Äkki peaks naabrite käest vabandust paluma või neid vähemalt hoiatama?“

"Sa ei suuda mu head tuju rikkuda!“

„Palju see junn maksis? Lao aga lagedale!“

„Ma ei taha sellest rääkida!“

„Ah, vahet pole! Kui see sind õnnelikuks teeb, las siis olla!“

„Muidugi teeb see mind õnnelikuks. Näe punane vaip anti ka kaasa. Miale kindlasti meeldib. See on lausa mäluga!“


„See on küll ju siis halvasti, kui see vaip kõik meelde jätab mida teeme ja räägime. Äkki kunagi KAPO-poisid tulevad midagi pärima ja siis vaip lobiseb peresaladused välja!“

„Ohmu, see jätab Mia kehaasendi ja jalajäljed meelde, mitte muid asju. On ju mõnusalt pehme selle peal jalgu hoida?“

„Kui sa just ütled! Peaasi, et ise rahul ja õnnelik oled!“
„Muidugi olen. Näe, Mia valiski vaiba välja ja mõnuleb seal peal. See on nii tore. Ma olen nii-nii õnnelik!“

Paar-kolm nädalat on möödas ja moori koristamistuhin haihtus nagu hommikune udu. Tõsi, sellest imekalli imeaparaadi ostust oli natuke ikka kasu ka, sest Miale tõesti see vaip meeldib ja ta magab selle peal alati, kui võimalik. Ka endal on jalgu sinna täitsa mugav toetada. Kõik muu on aga nagu vanasti – rinnahoidja ripub lambi küljes ja kleit on uunis. Moori lootusetult kadunud läppar tuleb välja vannitoa mustpesukastist ja järjekordselt „varastatud“ mobla köögikapis asuvast suhkrutoosist! Kõik on korras ja endine ning jummel tänatud, sest muidu ei saanud enam üldse asu – moor virvendas kõik see aeg oma tehnikavidinaga silme ees!

Paljud mehed vaevavad oma pead kuidas küll kallis kaasa õnnelikuks teha?

„Ma kannan Sind kogu elu kätel! Ma toon sulle tähed taevast!“

„Kannad sa jeee ja loomulikult tood sa tähed taevast alla! Kuradi kõledaks läheb, kui enam tähti ja päikest pole! Ja üleüldse, milline naine sellist ajuvaba mula üldse kuulab?“

Siis pingutatakse ja viiakse väljavalitu küll reisile, küll spaasse. Siis ostetakse sõrmuseid ja mida suurema kiviga seda uhkem! On ikka napakad ja vaesed naised kes peavad pärast raske telliskivi näpu otsas ringi käima. Tahate ka tegelikult oma naist õnnelikuks teha? Siin teile minu, ehk tunnustatud romantikadoktori ja inimhingede eksperdi soe soovitus:

"Ostke autoga samas hinnaklassis tolmuimeja ja vähemalt nädalaks saate temakese suunurgad ülespoole ning silmad särama - uskuge ning usaldage asjatundjat! Kõik on omal nahal järele proovitud."

Vanamoor ostis üleeelmisel nädalal kott-tooli. Eile taris ta elamisse veel ühe taolise mööblieseme.

"Neid on hädasti vaja! Mu selg väsib voodis läpakaga väga ära! Oh, ma olen nüüd nii õnnelik!"

"Oh-oh-ohh! Ohkama paned, aga las siis olla, kui need jubedused su juba nii õnnelikuks teevad!"