17. september 2016

"Nädalajagu püüdmist, aga saime hüljatud kutsa ikka lõpuks kätte!"

Nädalavahetusel võiks kirjutada midagi toredat, sest kes see ikka mingit julma teemat lugeda viitsiks. Eks ole? Õnneks sedapuhku on ka üks hea lugu lausa varnast võtta - nimelt said eile otsa ühe hüljatud koera kannatused.

img_0133Miks ma arvan, et see koer kindlasti hüljatud oli? Aga sellepärast, et koerad jäävad ikka reeglina täpipealt samasse kohta, kus nad masinast välja visatakse. Nad on juba sellised ohmud, et armastavad ja usaldavad piiritult oma pererahvast ega usu neist miskit halba.

Nii jäi ka see musta-valge kirju krants Haapsalu maanteel Laitse kandis liiklejatele silma. Vaene koer uitas sihitult teinekord isegi mööda maanteed ja on suur ime, et temast üle ei sõidetud. Külarahva sõnul sai ta aga korra ka kindlalt paugu ära ning lendas teeäärsesse kraavi.

„Nüüd on kutu!“, arvasid inimesed, aga sedapuhku olid jumalad kutsa poolt ja kuts tegi kohe peale õhulendu kiirelt minekut.



„Küllap läks võssa surema?“Just nii arvati, sest pahatihti loomad ju täpselt nii käituvad. Hommikul oli aga koer jälle platsis ning tekitas liikluses paraja kaose. Püüti teda, mis püüti, aga ikka ja jälle suutis koer minema lipsata.

Mulle anti sellest koerast oma nädal tagasi teada. Sõitsin sinna ja tuuseldasin ringi, aga silma ta ei jäänud.

„Küllap käis pulmitamas. Vastu talve kulub keretäis keppi ju kenasti marjaks ää, sest kes see külmaga ikka viitsib selle asjaga jännata!“
14359632_1334679073223983_1635854081_o
Mõned päevad tagasi sõitis aga meie oma Kaija Haapsalust Tallinna poole ja nägi jälle maanteel ukerdavat neljajalgset.

„Appi, ta jäi peaaegu alla. Mida ma nüüd teen?“, küsis ta telefonis närviliselt.

„No kupata teelt minema, aga ettevaatlikult, sest võid ta paanikasse ajada ja siis jookseb meeltesegaduses küll auto alla.“

Kaija sai ränduri teelt ära, aga kinni püüda ei õnnestunud. Õhtul prooviti koos külarahvaga uuesti, aga tulemus oli ikka sama. Järgmisel päeval proovisime teda magama suigutada ja toppisime toidu sisse vastavat kraami.

Sõi isuga, aga siis tõmbas lepikusse ning kadunud ta oligi. Otsiti poole pimedani, aga koer jäigi leidmata. Küllap tõmbas kuskile põõsa alla magama ja püüa teda siis sealt hämaras leida.

Eile jant jätkus ja sedapuhku niitis arstirohi seikleja üsna kiirelt maha.

„Käes! Kätte saime lõpuks!“, hüüdis Kaija üdini õnnelikult  ja kihutas Loomade Kiirabikliinikusse.



Puuke, kirpe ja muid satikaid oli kutsi kasukas palju, aga luud-liikmed tundusid terved olema. Ometigi lonkas ta ühte jalga ja sestap sai ta risti-rästi röntgeni all läbi valgustatud. Autolt pauk saada pole ju naljaasi! Luud olid siiski terved, aga pilt paljastas paar uut häda – esiteks oli talle konte söödetud ja seedimisel seega tropp ees. Ai-ai-ai, et inimesed ka ei õpi! Teiseks oli ka pisikest tegelast haavlitega tulistatud. Tõsi, mitte küll hiljuti, vaid tegemist võis olla ka aasta-paari taguse juhtumiga.

img_0132Lõpp hea, kõik hea ja musta-valge kirjul Laitse ränduril vedas ropult, et ta ühes tükis enne külmasid meie juurde jõudis. Momendil on koer siis Loomakaitse Liidu hoiukodus toibumas ja eks me ürita talle seda va inimese usaldamist taas õpetama hakata. Loodetavasti oleme väärilised ja see ka õnnestub.

Kõikidele asjaosalistele aga kniks ja kraaps – nii Laitse rahvale, kes ei pidanud paljuks õhtuti põldude ja metsade vahel ringi konnata ja koerakest otsida, nii Cimile, kes Haapasalust lausa paar korda kohale vuras ja eelkõige muidugi Kaijale – Sa oled super! Ja töökas! Ja tubli! Ja hea südamega! Ja kena ja ja ja ja jaaaa ……………..!

Meil siin Liidus juba on nii, et palka meile ei maksta ja sestap me jagame kiitusi ja vahekordasid. Eks ikka loomade nimel ja ärge nüüd meid porduelus küll süüdistama hakake! Nii, et naudi Kaijakene:

„Küll sina oled ikka üks äraütlemata tubli Eesti naine! Ma jään sulle viis vahekorda võlgu! Jälle! Huvitav palju neid juba on kogunenud?“ :)



img_0135