Roki stressis pole ja tegelikult pole seda nagu meie juures olnudki. Suhtub Viimsis asuva "Lemmikupesa" rahvasse hästi, aga iseäranis rõõmus on ta arusaamatutel põhjustel minu ja veel ühe härra peale. Siis kui lahkume, teeb Roki sellist hädakisa, mida ilmselt igasse Harjumaa nurka kuulda on. Pull tüüp!
Vaatamata suurele heatahtlikkusele ta sidemeid aga vahetada ei lase. Me pole teda tahtnud kümme korda narkoosi panna ja sestap piirdume vaid haavade puhastamisega, mida saab teha vaid nii, et teine inime jagab talle protseduuri ajal maiust. Ravimid leiab ta ka vorsti või pasteedi seest üles ning nende andmine on üks paras jant, aga lõpptulemus on hea. Isegi väga.Pöidlad pihku ja natuke veel - Jõgevamaal asuv koduuks ja oma pere juba paistavad. Mõistagi ei saa ta kohe kõike seda teha, millega enne harjunud oli ja perele ning noore kutsa liikumisele kehtivad mõnda aega veel üsna karmid piirangud - ei mingit jooksmist-hüppamist-kraapimist-mängimist ning pikki jalutuskäike ja viimasedki on lubatud vaid rihma otsas teha.
Hip-Hip-hurraa ja suured tänud "Viimsi lemmikupesa" rahvas! Hea töö! Lausa superhea!
Seotud lood:
