01 detsember 2018

"Vaikne-vaikne nädal taas"

Kui ma nädalajagu vait olen olnud, siis võib seda tingida üks järgnevatest põhjustest:

1. Räme siiber on saanud netidebiilikute kisast
2. Olen välismaal
3. Hakkasin jooma
4. Olen armunud
5. Mu loomad on haiged
6. Ise olen haige
7. Grafomaania on allunud ravile
8. Hoolealused ei vedanud välja ja lõppesid otsa


Mis mind siis seekord vaevas? Tõsi on see, et Ruudi sai mingi tõve külge ja korraldas mulle sellise pasa- ja okseralli, millist polnud ammuilma näinud. Tänu Sõle loomakliiniku Ketlinile sai aga see mure üsna kiirelt kontrolli alla ning Ruts on taas maailma kõige ulakam koer!



Issver kui hea ta oli kui haigust põdes! Selline vaikne ja nunnu ja õnnetu ja tagasihoidlik ja tuhat asja veel, mis lasid vanainimesel vaikust ning rahu nautida. Nüüd on see aeg kahjuks või siiski õnneks möödas.


Mis mind aga ikkagi seekord siis vaevas? Nimekirja viimane punkt ja üle jupi aja toimusid loomapäästeahingutes tagasilöögid, mis taaskord elu haprust ja inimese võimetust teravalt meelde tuletasid.

Oligi juba kole hästi läinud ja absoluutne enamus päästegängi kundedest said ravi ja parema elu peale. See tekitas juba ülbe üleoleku tunde, et oleme justkui väljavalitud ning rohkemat polegi vaja kui aint kohale ronida ning loom ongi päästetud.

Kõige valusamalt sai sedapuhku pihta eile oma 72. sünnipäeva tähistanud Katrin Lehtveer, kes teeb isepäise naisena just seda, mida ma keelanud olen - ta teeb oma kodust loomaaeda ning kõiksugu elukad, kel ulualust pole, leiavad selle tema juurest. Liisu ja minu nimekaimust jänku ei vedanud aga vaatamata pingutustele välja ja see tõi kaasa palju hingevalu ....

Sel nädalal helistas ka hea ekskolleeg Roald Johansson:

"Tsau Heiki, teen lugu mehest, kes elab garaažis. Aga üks ta koertest on väga haige ja vajaks magama panemist."

"Ei ma seda teha taha. Ehk leiate teise võimaluse?"

"Juba uurisin ja keegi ei aita. Iljal pole raha ka! Mees ütleb, et viimased päevad koer ainult seisab, sest lamada ja istuda enam ei saa!"


Kohale jõudes polnud tegemist aga üldse vana koeraga, kes ainult lamades tagasilda järele veab vaid vastse emmega, kes hiljuti pojad ilmale tõi ning seejärel "paisuma" hakkas:

"Ta on ilmselt vett täis. Äkki on poeg sisse jäänud ja siin pole vaja küll kedagist magama panna. Usun, et tema saame korda ning ühtlasi sterrime ära ka.", ütlesin naiivselt, sest olin unustanud taolises olukorras olevate koerte tervisega seotud ohud ja kriitilise seisu.

Operatsioon tehti Sõle loomakliinikus ja möödus edukalt. Koeralast sees mädanemas polnud, aga munasarajakasvaja oli mehe rusikast suurem. - poolteist kilo kaaluv jurakas. Vett tuli välja oma kuus liitrit. Pool päeva taastus ta kliinikus ning siis viisin hoiukodusse. Paraku kohe peale pessa asetamist ta mu käte vahel suri ja ei aidanud enam ka südamemassaaž ega muud trikid.

"Ära ole kurb! Ta oleks surnud nagunii umbes kolme päeva pärast ja mitte head surma!", üritas loomaarst Ketlin mind lohutada. "Pääsemiseks olid variandid heal juhul nagunii 50/50! Ei rohkem!"

Kurat küll! Ei lohutanud mind see teadmine üldse! Äkki oleksin pidanud midagi teisiti tegema. Mina ju viisin ja vastutan! Ta oli nii megahea iseloomuga ja usaldav ja sõbralik ......

Ja opp on vaja ka kinni taguda.

"Halloo rahvas! Kes tahaks surnud koera heaks annetada! Loll küsimus! Keegi ei taha surnud obese eest maksta!"

Õhtul viisin koera peremehe juurde tagasi, et ta saaks oma truu sõbra maha matta nagu kord ja kohus. Kolm nutvat meest ja surnud koer. Masendav! Sitt-sitt-sitt lugu ja kuradi nõme on see loomapäästja hobi. Võiks nagu jooma hakata küll. Tundub, et viimase aja parim mõte ......