19. detsember 2018

"Päkapikud, päkapikud! Loomade Kiirabi Kliinik kinkis ühte päästekaubikusse varustuse"

"Kuidas päkapikud välja näevad?", pärivad pisipõnnid ja vanemad laiutavad abitult käsi, sest pole neid tibatillukesi vennikesi näinud. Mina olen ja tean neist ka üht-teist rääkida. Näiteks punase ristiga märgistatud päkapikud vuravad ringi puna-valgete masinatega ja neid on targem vältida, sest neil on mingi maniakaalne komme alati süsti teha.


See-eest kollase risti riideid kandvad päkapikud on head ja teevad kutsudele ja kiisudele pai. Üks andis mulle isegi närimiskonti järada, mida siis lahkelt naabri Muriga jagasin. 

Hommikul käisin Loomade Kiirabi Kliinikus ja nägin kuidas üks kolla-risti päkapikk just uksest, karp kaenlas tasahilju sisse läks. Tõusin kikivarvukile ja hiilisin talle järele.


Ooteruumis viskas ta aga jope seljast, tegi õhus 360 kraadise pöörde, esitas lennult rahvusliku jõululaulu "Lahinguväljal näeme raisk!" ja tantsis hingematvalt graatsiliselt balletist "Luikede järv" tuntuks saanud surematu stseeni surevast luigest. Kõik nutsid. Isegi Mustamäe teel sõitvad trollijuhid ja MuPo piletikontrolörid. Viimased olid muidugi erilised piripillid .....



Seejärel mattus kliiniku ooteruum suitsuga ja selle hajudes oli kolla-risti päkapikk kadunud nagu tinatuhka ning mu ees seisis loomadele mõeldud haigla kollektiiv, eesotsas doktor Valdeko Paavel'iga, hunnik pakke peos.

"Meile siin toodi üht-teist Inglismaalt Loomapäästekaubiku tarbeks. Paluti edasi anda ja seda me ka suurima heameelega teeme!"


Üheskoos hakkasime siis kingipakke lahti harutama - ling, loomadele mõeldud kanderaam, 2 kindapaari, rihmad, suukorvid ja kaelarihmad ehk esmavajalik varustus vähemalt ühe kaubiku tarbeks oli olemas.

"Nad on ju seda edasi arendanud ja see on palju parem ling kui meil endil", keerutas tulevane loomatervishoiuminister Üllar Siir asjatundlikult tigedate koerte ohjeldamiseks ja püüdmiseks ehitatud jumpstükki oma käes.

"See on kasulik asjandus küll!", noogutasin takka ja lisasin, et sellega saab ka muud head teha. "Jõuludel ja kaamose ajal tunnevad paljud endid üksikutena ning nad tahaksid minna kõrgele ja kaugele, aga ei julge. Ja nüüd tulengi mina koosi linguga ja aitan neid. Teenustasu annetan muidugist loomadele ....."


"Oo milline mees ja veel millise linguga?!", segas silmi võrgutavalt pilgutav kliiniku vanemassistent Anželika Tsibizova mu äriplaani esitlusele jõhkralt vahele. "Selle asjandusega saab veel rohkem head teha kui hädine enesetapuabi seda võimaldab! Mõikad mees? Hallil värvil on viiekümnest palju enam varjundeid tegelikult ...."


Assistent Helen Reino, mõistes, et on "sidumis
mängude rongist" lõplikult maha jäänud, säilitas väärikuse ja ei hakanud head kolleegi naiselikult taga kiruma vaid leppis stoilise rahuga karmi saatusega.

"Ongi parem, et nii läks. Saan vähemalt ilma kiusatuseta oma vaga ja truud elu jätkata!"

"Raske õppustel, kerge lahingus!", meenus moto kroonu päevilt ja sestap läksin kohe Mustamäe vahele linguga kätt harjutama. Esimesena püüdsin kinni 76-aastase töötava pensionäri Elvira.

"Mida te endale lubate huligaan?", naeris ta näppu vibutades.

"Proovin uut lingu, et kas ikka töötab."

"Ja see ongi kõik või?"

"Kõik jah!"

"Kahju noormees, väga kahju! Korraks tuli nostalgiahetk ja meenus noorusaeg, millal me .....", jättis ta lause lõpetamata tühja pilguga unelevalt kaugusesse vaadates. "Siis hallidest varjunditest ei räägitud vaid punastest. Minuga sobivad varjundid olid need roosakamad ...."


"Appi! Millistest varjunditest need naised küll kogu aeg jahuvad? Mitte mõhkugi ei saa aru?", lõin käega ja otsustasin edaspidi vaid mehi püüdma hakata. Mõeldud tehtud ning esimene ilmselgelt hüljatud ja abivajav habetunud ohver hakkas silma ühe pangaautomaadi juures. 

Lähenesin ettevaatlikult selja tagant ja heitsin lingu oskuslikult ümber kaela. Mõju oli silmapilkne, sest mees viskus põlvili, palvetas ja annetas kogu peos olnud rahapataka loomade abistamiseks. Nii ma sain aru, sest milleks muuks ta selle ikka mu kätte andis. Jõulud ju ka. Hea mees igatahes!


Teine abivajav vennike sattus aga tige olema ja ohh sa raks, kus see üritas hammustada. Õnneks ling pidas vastu ja hoidis 140 kilose mehemüraka minust turvalises kauguses. Saatust tasub aga vahest natukene õrritada ja järgmisena panin proovile puremiskindlad kindad. Mees haaras neist koheselt hammastega kinni ja punnitas, mis ta punnitas, aga nahk jäi terveks. Kondid ka! Pagan, see on nüüd ikka küll väärt kingitus.

Et asi ikka väga kindel oleks, säädsin sammud Tallinna Loomaaeda jääkaru Nordi juurde.

"Tere Nord-poiss! Hääd Jõulu! Mul on su abi vaja ja hammusta korra mu kätt. Sa ju kõige suurem kiskja ja kui need kindad ka sulle vastu peavad, siis olen täiega rahul."

"Ma ei saa, sest pean oma jalga lakkuma. See pagana pidev saluut ajab veel rohkem närvi ja seetõttu peangi ka veel rohkem lakkuma."

"Kullakallis Nordikene! Aga teeme hoopis nii, et ma ise lakun su jalga sel ajal kui sa mu kätt järad ja tükeldad. Ole nüüd ikka karuks. Väga palun! Jõulud ka ju!"

"Ei saa, ei saa. Mine räägi pruunkaruga. Ta kindlat ei maga talveund, sest selle lärmi ja paugutamise sees ei saa ju keegi uinuda!" 

Pruunkaru polnud, aga tänu sellele sain kindad hoopis paremini ää katsetada.


"Tere politseiniku härra! Kodanik Valner vajab abi ja tal on paar küsimust ka"

"Küsige julgelt. Me ju teenimegi eelkõige rahvast ja pakume rahvale teenust."

"Põhiteenus on see, et korjate trahvidena üleliigse raha inimestelt ära, et nad seda lolluste peale kulutama ei hakkaks."

"Just-just, see ongi Euroopa politsei põhitegevus tänapäeval! Tore on suhelda mõistva inimesega, aga millega saan kasulik olla?"

"Vaadake, seltsimees politseinik. Mulle kingiti uued töökindad, milles on väidetavalt traumavastased plaadid, mis on kevlariga kaetud. No sama asjaga, millega te kuulivestidki. Tulistage mind ja vaatame kas püüavad kuulid kinni. Kui püüavad, siis ma saaksin koeri päästma hakata."

"Hea meelega tulistan, aga kuhu?"

"Teeme nii, et tulistage näkku ja siis ma löön nagu pioneer kulpi."

"Olgem täpsed, sest meie töö nõuab täpsust. Laskmine ka. Kuhu ma täpselt tulistan?"

"Lepime kokku, et algselt hakkame koos lugema ja kolme peal tulistate täpselt vasaku kulmu kohale. Kas sobib?"

"Sobib väga hästi, aga teeme kulmu kohale punase markeriga ikka väikesese ristikese ka, et ma mööda ei põrutaks. Pärast tuleb ilge jama ja hull paberite täitmine. Loodan, et mõistate?"

"Loomulik mõistan, sest jõulud ongi mõistmise aeg. Igatahes olen juba ette väga tänulik!"


Ja nii me seal Paldiski maanteel siis põmmutasime. Õige mitu korda, et asi ikka kindel oleks. Loomulikult panid seepeale veel kolm Mustjõe asumis elavat koera jooksu, aga üldsuse huvides tegutsedes oli see ikka megaväikeohver ja kadu. Etteruttavalt võin öelda, et kindad püüdsid kõik kuulid kinni ja väärisid igati oma taevasse kõrguvat hinda, mida tavaolukorras maksta tuleks.

Soovin nii teile, meile kui kõigile seda, et sel aastalõpul oleks vigastatud loomi võrreldes eelmistega kordades vähem. Veel parem kui neid üldse poleks. Unistada aga ju ikka võib ja jõulude ajal kohe eriti! Imede aeg ju! 

Ja ärge palun paugutage nii palju! pauku kartvad linnakoerad on juba täitsa hulluks aetud ja kui te vaid teaksite kui paljud neist on kabuhimus plehku pannud ja senimaani jooksus. Ei mäleta, et varasemalt nii hullu aastat! Täitsa ausalt!

Aitüma Loomade Kiirabi Kliiniku rahvas ja mingu teil samuti hästi nagu Loomapäästegängilgi! Mõnusat talvist pööripäeva armsad inimesed ja seda teist püha ka! 

Üks imepisike palve veel - mis pagana hallidest varjunditest need naised kogu aeg pläravad! Oskab keegi vanainimesele jõulude eel ää seletada?


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar