Kurat küll! Ära sõnasin ja viimase paari päeva jooksul on auto rataste alt läbi käinud juba neli kutsat. Viimane neist paar tundi tagasi Kadaka puiestee ja Õitse tänava ristmikul. Algses teates polnud mainitud kas koer on elus või mitte ja sestap ajasin vatid siva selga ning napp veerand tundi hiljem olin juba Pääsküla kandis.
Loomapäästegrupp surnud loomade koristamisega ei tegele ja meie asi on ikka viga saanud tegelased ikka elule tagasi aidata. Ometigi oli hea, et sedapuhku ikka kohale läksin. Maksile otsa põrutanud naine rääkis, et koer hüppas teise auto tagant välja ja ta isegi ei saanud aru millele või kellele otsa põrutas. Algselt arvas, et riivas teepervel seisnud autot.
"Kui seda masinat poleks siin seismas olnud, siis oleksin teda kindlasti mööda kõnniteed tulemas näinud. Ristmik on valgustatud ja seal on ka ülekäigurada, aga ta hüppas nii ootamatult välja ......
Koputasin kõik ümberkaudsed majad läbi, aga neis see koer küll ei elanud. Äkki väheke kaugemal? Nii jube ole teda seal abitult lamamas näha. Veri jooksis ja ....."
"Ega ta ei piinelnud."
"Ei, ainult lõõtsutas ja umbes viie minuti pärast oligi kõik. Kui oleksime kohe teile helistanud, siis äkki oleks ta elus ...."
"Ärge nii üldse mõtlema hakake, sest seda ei tea kunagi. Ilma asjate piinate ennast. Aga suur aitäh, et ta kõrval sel ajal olite. Enamus juhte poleks kinnigi pidanud."
Kohal oli Mupo, aga ka politseipatrull, kes registeeris avarii kuna kaskolaksude puhul on seda tark teha. Veel üks uus valge tunnusmärkideta pirukakäru seisis seal ka ning selle juht tõstis koerakese elutu keha masinasse.
"Ja kuskohast teie olete?", pärisin meesterahvalt.
"Ma olen Sinirebase tänava varjupaigast."
"Ärge viige koera ära vaid kontrollime kiipi ja äkki saame ta kohe omanikele üle anda. Inimesed saavad oma sõbra vähemalt enne jõule maha matta. Usun, et ta elab siinsamas"
"Ei-ei-ei, see pole meie töö!"
"Väga õige! Teie töö pole üleüldse Tallinnas toimetada ja seetõttu võtan koera ning üritan ta koju tagasi viia."
"Pole probleemi! Võtke!", ei teinud igati tore härrasmees vähimatki takistust kui Maksi päästekaubikusse ringi tõstsin.
Kuna lahkusin kodust suure kiiruga, siis unustasin kiibilugeja maha. Seetõttu sõitsin Loomade Kiirabi Kliinikusse. Politsei tuli ka kaasa. Kuueaastasel Maksil oli kiip olemas ja tänu selle sain ka minut hiljem perenaise toru otsa. Selgus, et Maksi kodu oligi täpselt 300 meetri kaugusel.
"Mul on väga kahju, aga mul on halvad uudised. Asi puudutab teie koera."
"Ma juba tean tänu Facebookile. Käisin teda otsimas ja nägin ristmikul verd. Mida ma küll lapsele ütlen? Nad olid suured sõbrad. Korjan vist nõud ja asjad kokku."
"Ärge korjake midagi ära ja laps ei peagi teadma. Hiljem ajate mingit udu, et läks uude koju või Jõuluvanale seltsiks. Ärge keerake ta jõulupühi tuksi. See võib ju ka kogu eluks meelde jääda.
Ma toon ta kohe koju, aga teil endal pole ka vast vaja kotti lahti teha, sest Maksi pea on natuke liiga katki. Las ta jääb teie mälestustesse täpselt nii nagu te teda koduhoovi pissile lastes mäletate - rõõmsana, tervena, elusana ......."
