3. september 2016

"Tuleb olla positiivne!"



Nii mõnigi hädaldab, et suvi on läbi ja nii üürike ta oligi!

"Kas me sellist Eestit me tahtsimegi?", küsivad nad nördinult ja näitavad näpuga Toompea suunas.

DSC_0005 (2)„Jumal tänatud, et see soe ja vastik suvi oma pastelsete laialivalguvate toonide, sooja viina ja higiste naistega lõpuks läbi on“, arvan aga mina. See on väga positiivne!

Sügisel on kõik konkreetne ja kontrastid paigas. Värvid on karged ja selged ning ainult paremaks läheb - varsti muutuvad ka metsad ju muinasjutuliselt puna-kollase- kirjuks. Lihtsalt tore ja väga positiivne!

Positiivsust tuleb leida isegi haiguste juures. Näiteks üks AIDS-i haige hädaldab, et nüüd on kõik pekkis ja eluke on läbi. Teine on aga õnnelik – hurraa, ma olen HIV-positiivne. See on ainuke „positiivne“ asi minu elus.


Või võtame kasvõi mind ennast. Nii mõnigi tänitab, et mida sa impotent enam rabeled? Sinu jaoks on pidu läbi! Mina aga jälle leian, et küll „ripub“ kenaste ja lisaks näitab "see" mulle isegi uduumbes olles alati, kuspool maapind asub. Väga positiivne lugu ja igasugu seksivärgiga kaasnev tunnete tohuvabohu ja tittede kantseldamine jäävad ju ka ära. Mis siin halba saab olla? Täiega positiivne värk!

Vanemad inimesed teavad, et vanasti oli selline asi olemas nagu „piimaring“ ja selle käigus korjati taludest piim kokku. Kui piimaring toimus enamasti varahommikul, siis minu ja Mia piima- ehk jalutamisering toimub reeglina ikka päikeseloojangul. Ka eile sai meid jälle Pirita promenaadil patseerimas näha.

„Issand, küll on ikka kõva ja vastik tuul! Läheme tagasi!“, ütles üks provva oma härrale.

Meie rühkisime Miaga aga edasi ning polnud see tuul nii vastik midagi. Täitsa soe tuul oli! Hea oli, et me otsa ringi ei keeranud, sest taevas pakkus jälle tasuta vaatemängu, mis annab igal juhul mingitele arulagedatele „üks mees tapab kogu armee maha“, märulifilmidele silmad ette.

Tuul oli aga tõesti nii vali, et puhus lausa sokid jalast. Samas, ka siin saab leida jällegi positiivsust, vaatamata sellele, et jäin ilma oma lemmiksokkidest. Nimelt polnud ma neid juba Jaanipäevast saati jalast ära võtnud, sest kohe nii mõnusad lemmikud sokid olid. Ma küll märkasin, et viimasel ajal inimesed mulle kätt enam anda ei taha ja viipavad tervituseks pigem kaugemalt.

Russalka parklasse jõudes kohtasin aga üht vanat prutat ja tervituseks embas ta mind soojalt. Siis lobasime veel pikalt ja järgmisel nädalal läheme sööma. Nii sai kokku lepitud. Jube hea, et tuuline ilm oli ja sokid jalast viis - muidu poleks ma seda kallistust ju saanud. On ju igati positiivne lugu ja võtke siis õppust!

DSC_0005 (2)