2. september 2016

„Mingi kull või kotkas on hädas! Inimest üldse ei karda ja on vägasõbralik!“

DSC_0012Olen teile ikka oma tegemistest ja trehvatud elukatest jõudumööda pajatanud. Täna peate veel leppima talumatult viletsate mobiilifotode ja sama kehvade amatöörlike videoklippidega. Aga kui jumalad mind soosivad ja raha otsa ei lõppe, siis ehk juba järgmise aasta alul saate näha hoopis teises formaadis ja kvaliteedis loomalugusid. Seda muidugi ühel teisel veebilehel. Praegu jätkame aga vanaviisi ja eile õhtul kutsuti mind Muuga sadamasse.

„Siin on mingi kull või kotkas! Inimest üldse ei karda ja on väga sõbralik!“

„Vaevalt ta nüüd kotkas on. On tal ka väliseid vigastusi?“

„Näha küll ei ole.“

„Las ta siis olla seal. Ilmselt on tegemist noore linnuga, kes lihtsalt ära väsis. Las toibub ja küll ta minema lendab!“



„Ei-ei-ei, siin on palju rebaseid ja ta ei saa eest ära! Aga probleem lahenes – üks mees võttis ta juba autosse ja viib oma koju, aitäh teile!“

„Oot-oot-oot, nii küll ei lähe! Mine võta see lind sealt autost kohe ära. Ma tulen talle järele!“

DSC_0005Paraku kohe ei saanud ma linnu järele sõita, sest enne oli vaja kõrvast kasvaja eemaldamise operatsiooni üle elanud kiisu varjukasse toibuma viia. Olgu repliigi  korras mainitud, et opp oli raske, sest va jurakas oli juba üsna sügavale kuulmekäiku tunginud. Kõik läks aga hästi ja loomaarst Valdeko Paavel oli taas tasemel.

„Tänk ju veri vaking mats!“, nagu ütlesid vanad eestlased.



Kuskil tunni möödudes jõudsin lõpuks Muugale. Loomasõbrast härra ootas kannatlikult kõik see aeg seal ja ta võttis ka grusiinist kolleegi käest linnu ära. See oli küll hästi, sest pole vaja neid metsaelukaid koju tarida, sest sellest sünnib enamasti rohkem halba, kui head.

Lind oli aga tõesti julge ja käitus risti vastupidiselt nagu peaks. Vigastusi tal polnud – jalad olid terved, tiivad ka – istus aga näpu peal ja haaras kõvasti sellest kinni. Lendu ta aga ei läinud.

„Äkki lendas klaasidesse?“, arvas härra osavõtlikult.

DSC_0007„Kah võimalik, aga pakun, et tegemist on hoopis noore linnuga, kes oma võimeid üle hindas.“

„Kes ta on sihuke?“

„Ega ma ka nüüd mingi linnutark ole, aga arvan, et hiire- või herilaseviu. Pigem ikka hiireviu.“

Plaan oli, et laseme tegelase lahti ja utsitame teda lendama. Ühtäkki ta tõukaski end mu käelt minekule ja liugles madalallennul oma kolmsada meetrit eemale. Siis laskus aga suure tee äärde haljasalale ja sinna ta jäigi passima. Läksime juurde ja jälle ei mingit hirmu inimese vastu – võta sülle või tee mida iganes tahad. See oli ikka veider küll, sest ta peaks vähemalt nokaga mulle virutama. Seda ta teha aga teps mitte ei plaaninud.

Kui enesel mõistus otsas, siis tuleb ikka targematelt nõu küsida. Nii ma Eesti ilmselt kõige targemale linnuarstile Madis Leivitsale veel hilisõhtul helistasingi.

DSC_0019„Kui vigastusi pole, siis ilmselt on ta lihtsalt väsinud. Tegelikult ega nad ka öösel suurt lendama kipu.“

„Mida ma temaga teen siis?“

„Vii koju ja las puhkab hommikuni. Siis vaatame edasi. Pane ta suuremasse puuri, et sulgedele viga ei teeks ja leiuta sinna mingi oks, millel ta istuda saaks. Maas pole hea, kui ta lebab.
DSC_0025


„Mida ma süüa annan?“

„Kui sul hiirepoegi pole, siis anna kana. Lõika sellised viilud ja anna noka vahele“

„Muidugi mul pole hiirpoegi, aga kas kassidele mõeldud kanakonservi tohib anda?“

„Mine osta poest ikka kana ja anna seda. Helistame hommikul.“

Kell oli juba hiline ja külmutatud hiirte järele tõesti ei viitsinud enam sõita. Sestap läksin Pirita Selverisse ja ostsin kana nagu kästud. Kuna mul suurt puuri kodus pole, siis kauplesin ühelt kliinikult hädalisele öömaja.

„Me ei tohi neid vastu võtta!“

„Pohhui, ma võin selle linnu rahulikult ka keskkonnaministri või mõnele selle ameti nõunikule kasvõi praegu koju viia, aga see poleks sulelise jaoks parim lahendus. Sestap tee mulle erand.“

"No ma ei tea?"

"Mitte midagi pole vaja teha. Ta vajab vaid omaette nurka ja asu, et hommikuni rahus kosuda!"

„Sa Heiks oled ikka üks paras tüütus! Too ta siis siia, aga ainult hommikuni!“

„Ja-ja-ja. Kui hommikul lendama ei hakka, siis saadan Tartusse Madise juurde kliinikusse või annan keskkonnaametist Tiit Koidule üle. Las jahmerdavad ise edasi, sest tegemist on ju kaitsealuse linnuga ja neid nad ikka natuke aitavad!“

„Mis kell sa jõuad?“

„Poole tunniga olen kohal, aga pange talle see puur eraldi kabinetti. Pole vaja, et ta koos koerte ja kassidega on.“

„Loomulikult. Selle korraldame ära.“

Lindu tulid uudistama kõik veel tööl olevad loomaarstid ja pole ka midagi imestada, sest taolisi tegelasi ju väga tihti just ei kohta.

„Issver, kui ilus lind!“

Tõsi ta on, et igasugu kullilised, viulised ja haugaslased on tõesti kenad ning aupaklikkust äratavad tüübid küll. Sellele on raske vastu vaielda. Asetasin linnu suuremat sorti näitusepuuri ja vennike jäi selle põhjale lamama. Seejärel hakkasin harjavarrest õrt sinna paigaldama. Ajab ehk asja ära? Lind tahtis mulle nokaga äsada.

„Oo, see on nüüd küll hea märk! Äkki hakkab toibuma?“
Siis oli käes söötmise aeg ja esimese kanapalukese haaras ta aplalt noka vahele kuid alla ta seda ei neelanud. Küllap siis on kõht täis ja hakanud teda rohkem toitmisega vaevama. Lõikasin mõned viilud veel valmis ja panin puuri. Arstid tõid vett ka ja seejärel lõime tuled surnuks ning jätsime ta kosuma. Eks hommikul näis kuidas edasi, aga loodetavasti saab ta juba mõne tunni pärast samas kohas taas vabaks lasta. Kui ta ikka lendama ei hakka, siis saadan Tartusse Maaülikooli kliinikusse. Abita ta igal juhul ei jää ja vat see on nüüd küll raud-polt-kindel!

DSC_0039