5. september 2016

„Ära võta! See on kärbseseen!“

„Me pole ammu enam midagi toredat koos teinud!“, avastas moor nädalavahetusel.
„Mine metsa oma jutuga!“, vastasin torisedes. „Seksivärki tegime nagu ju küll üheskoos, aga kui see ka enam „toredaks tegemiseks" ei kvalifitseeru, siis mine tõesti seenele!“

DSC_0001Kuigi samas, eks siin ole juba ka aastate jooksul .... Ja kaua sa siis ikka ….. Aga mnjah, olgu sellega nagu on!

„Muidugi läheme seenele!“, kilkas moor vaimustunult.

Pidin ma seda nüüd ütlema? Mul polnud õrna aimugi, et moori esivanemad veel üsna hiljuti korilastena mööda Maarjamaad ringi tuuseldasid. Nüüd oli aga paraku juba hilja.



"Madis mind võtku ja mu suurt suud!"

Metsas oli ikka hirmus küll ja palvetasin kogu aeg Taara ja metsahaldjate poole, et nad kiskjad eemale hoiaks. Nüüd sain aru ka ühe provva murest, kes aastaid tagasi, veel loomakaitse seltsi päevil, minu poole pöördus:

„Mulle küll väga loomad meeldivad, aga kas ei saaks teha nii, et enne seenehooaega oleks jahihooaeg ning jahimehed laseksid kõik metsloomad maha? Nii oleks marjulistel ja seenelistel ohutum ning kuigi ma tegelikult väga loomi armastan, siis metsaelukaid ma siiski kardan ka!“

Toona ajas see ajuvaba jutt naerma, aga nüüd tundus see üsna tark mõte olevat. No mida sa teed kui karu tuleb?  Oleks veel, et võtab moori ette, aga kui ründab mind? Moor ei teinud teist nägugi ja muudkui kükitas ja korjas.

„Nii tore päev! Nii tore päev! Nii palju seeni on siin!“

On ta jeee tore päev! See seenel käimine on tegelikult räigelt raske töö – jaluta kilomeetreid metsas ja muudkui kükita. Hull trenn – reielihased kasvasid kolme tunni jooksul nii, et püksid jäid juba kitsaks! Nii ma seal taidlesin nagu mingi baleriin.

Värskes õhus läheb teadagi ka kõht kiiremini tühjaks ja totaalne nälg tuli mullegi kallale. Kondan aga puude vahel ringi ja unistan vaimusilmas pannkookidest. Korraga märkan ilusat, maitsvat punast seent. Ila hakkab jooksma nagu bernhardiinil. Mõtlen, et pistan selle kohe toorelt nahka. Vanad eestlased sõid ju ka nii. See praadimine ning kupatamine on ju üsna uue aja leiutis.

„Ära võta! Ära võta! See on kärbseseen!“, kiljatas moor nii, et mets veel oma veerand tundi vastu kajas.

„Mul on absoluutselt savi, kelle seen see on! Olgu kärbse, jänese või minu poolest kasvõi hundi oma! Mul on kõht väga-väga tühi!“, vastan punast seeneiludust alla kugistades. Enne vaatsin muidugi ringi ja kärbest polnud kuskil! "Oma viga, et seene ripakile jättis!"

Eks ta vähe patt oli see teise vara pihta panna, aga häda, tühjast kõhust rääkimata, ei anna ju häbeneda. Sügisene metsaand maitses aga hästi ja täitis keret korralikult. Korraks nagu käis kõhust valu läbi, aga küllap polnud magu toore kraamiga harjunud. Teada värk – tänapäeva linnainime on ju ää hellitatud. Täis kõht tegi ka tuju heaks ja nii ma seal siis kondasin ning muudkui omaette itsitasin.

Pagan, ma ei saa rohkem kirjutada, sest isegi praegu kukkusin jälle luksudes itsitama! Eheheee, küll ma olen ikka nii lustilik-lustilik! Tuleb jälle vist üks igati tore ja naljakas päev!

DSC_00022