„Eakas retriiver lamas jõuetult Tallinna piiril. Kas haige loom hüljati?“

Tänasele päevale ja kogu nädalale pani punkti õhtul kell kaheksa saabunud kõne.

„Leidsime Tallinna piirilt jõuetuna lamava retriiveri ja tõime ta koju. Alul tundus, et ta hakkab poegima, sest käia ta ei jõudnud ja kõht on hirmus suur. Kes talle järele tuleks?“

„Kassipidamise uued nõuded“

Head kassisõbrad! Alates homsest hakkab kehtima Euroopa Nõukogu uus direktiiv 23652/26, mis muuhulgas kehtestab uued nõuded ka toas peetavatele kiisudele.

Kõige suurem muudatus on vast see, et uue korra kohaselt peab igal toas peetaval kiisul olema tulevikus ka

„Laupäevane luigepaanika“

Laupäeval said vast kõik ametkonnad kõnesid ühe Russalka monumendi juures peesitava luige pärast. Ennelõunal helistati minulegi.

„Kas loomakaitse? Tulge kohe kohale! Luigel on üks jalgadest murdunud ja ta lamab jõuetult. Tulge kohe Russalka juurde!“

"Loomapiinajate nimekiri on pinnuks silmis!"

"Olen karistuse ära kandnud ja õppust võtnud. Võtke mu nimi kohe oma kodulehel olevast "loomapiinajate nimekirjast" maha, sest "googeldades" on see kõigile nähtav! Ma tahan oma eluga edasi minna ja alustada puhtalt lehelt!"

Just taolise palvega pöördutakse loomakaitse liidu poole üsna tihti. Viimane analoogne palve laekus meie postkasti üleeelmisel nädalal. Paraku on tegemist avaliku informatsiooniga ja me ei

"Kas ma peaksin muretsema?"

"Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga, õhtusöök anna vaenlasele",ütleb vanasõna.

Hommikulauas kohtun ma naiskaga üsna harva. Lõunal peaaegu mitte kunagi. Õhtulauas me enamasti trehvame küll ja siis ta pakub seda va söögipoolist vägagi lahkelt.

Huvitav! Kas ma peaksin muretsema?

„Mida koerale joogiks pakkuda? Loomulikult, ikka viina!“

Paljudes koerasõprades tekitas hiljuti pahameelt Facebooki video, milles keegi Suure-Jaanis elav härra oma koerale viina jootis. Mees ise laadis vastiku video üles ja oli vaat, et uhkegi! Lisaks rääkis rahvasuu, et „jänkupoiss“ olla ka varem koera kägistamise eest karistada saanud. Loomakaitse Liit palus pollaritel asjasse selgust tuua. Ja uurisidki ja puurisidki ning detektiivitöö tulemus oli järgmine. Lugege ja mõelge kaasa:

„Lumivalguke otsib kodu“

Loomaarstid puutuvad tihti kokku selliste loomadega, keda omanik tahab magama panna, sest mingi tervisehäda on küljes. Ka Lumivalgekeseks ristitud kiisukese lugu algab täpselt samamoodi.

„Ei mina ta sitaga jändama hakka. Pange magama! Ma tahan ikka tervet looma ja õnneks on kasse ka jalaga segada!"

"Lastevanemate ja Tartu hobusõprade vastulause Postimehes ilmunud artiklile"

Kui selle hinnaks, et Ihaste hobused lõpuks jõuludeks saaksid mineraale, köhasiirupit, paremat sööta, peab olema ühe inimese nimetamine "pahatahtlikuks", siis las olla nii.

Märgukirja eesmärgiks oli hobuste aitamine. Ja me teame kõik, kui palju on Ihaste hobuste eest hoolitsetud, kas, kui palju ja millal on nad saanud mineraale, korralikku heina, haiged hobused köhasiirupit. Jäägu kogu pikemaajalisema probleemi taandamine ühele inimesele ütleja arusaamiseks asjadest.

Kui aga Postimees nimetab kaudselt ka 21 Ihastes ratsutamisega tegelenut ja seitset lapsevanemat „ilma tegeliku tõsise aluseta kaebajaks“ (vt Postimehe juhtkiri 13.01.2017), on see ohu märk ja selge signaal neile, kes hoolivad - kui märkad probleeme ja hoolid, siis ära otsi abi, ära püüa asju lahendada, ära kirjuta, ära räägi, ära helista. Kui jaksad, tee ise midagi, kui enam ei jaksa, tule tulema, unusta ja las kõik olla nii nagu seni.

„Harjumaal, Kirdalus uitavad kaks koera maanteel! Kelle omad?“

Täna käisime koos naiskaga siis Saku lähistel kahte koera püüdmas. Taoline hädakõne tuli ja kuna olime seal lähistel, siis otsustasime aidata.

„Käivad üle maantee edasi-tagasi ja jäävad veel auto alla! Siin on tihe liiklus“, muretses üle kaheksakümne aastane vanapapi. „Ma olen neid varasemalt ka näinud siin luusima. Viimati vist eelmise aasta alul.“

"Päevik"

Sinine teisipäev, lumi ja labidas .....

Ühtäkki tuli meelde kellegi tore kirjutis. Vana lugu, aga meenutagem siis:

"Kallis päevik,

Aug. 12
Kolisime oma uude kodusse Kanadas. Siin on nii ilus. Mäed on nii võimsad. Ei suuda ära oodata aega, mil saan neid lumistena näha.

„Kuriteoteade“

Meie peres hakkas tänavune gripimöll pihta juba jõulude paiku ja otsa tegi lahti viieaastane pesamuna – kõrge palavik, kõhimine, iiveldus jne. Korra sai isegi haigemajas käidud, et neetult kõrget temperatuuri maha saada.

Mõne aja pärast oli vanem vennas temaga solidaarne ja otsustas samuti haigeks jääda. Tõsi, temal nii kõrget palavikku polnud, aga see eest läkastas ta nagu hobune. Kui siia lisada, et teda niigi vaevab astma, siis saate isegi aru, et asi on hull.

Meie Maa: "Loomakaitsja: Eesti seadusandlus on nõrk!"

"Meie Maa" küsis minult kommentaari juhtumi kohta, mil naaber siis üleaedsete koera maha laskis. Lugu juhtus teatavasti Sauvere kandis Saaremaal. Minu vastust saate lugeda järgmisest loost.

Meie Maa: "Loomakaitsja: Eesti seadusandlus on nõrk!"

Postimees: "Tartu hobusetallid sattusid kaebajate rünnaku alla"

Tartu tallide hobuseteema on jõudnud ka Postimehesse ja jummel tänatud. Sellist juttu uskusin ma amtenike ja omanike poolt ka kuulvat. Nii et miskit üllatavat.

Kui tervis vähekeni lubab, siis võtan esmaspäevaks kokku kõikide inimeste kirjad, mis kirjeldasid Tartu kahe talli ja sealsete hobuste olukorda, Ja siis otsustagu juba hea lugeja ise kas jama ajavad need kümned ja kümned hobusõbrad või paar ametijukut või talliomanikku.

"Pöide vallavalitsus: Kassid peavad kaduma!"

Jõulud on lähenemas ja eelkõige seostub see mõnedele sellega, et kunagi olla sel päeval üks juut sündinud. Päris kindel see muidugist pole, aga kindlamast kindlam on see, et oma otsa leiavad mitukümmnendtuhat looma ja lindu, kes siis meite seedetrakti rändavad.

Kui enamasti killitakse põllumajandusloomi, siis Saaremaal asuva Pöide vallasaksad tahavad suure püha eel Puka küla kassidele otsa peale teha. Kell tiksub ja mõne päeva pärast peaks veretööga algust tehtama!

"Miks on Heiksil närvid läbi?"

Miks on Heiksil närvid läbi? Miks ta süda puperdab? Miks ei suuda mees enam keskenduda ning uitab tänavatel hiliste öötundideni välja ega julge koju minna?

Rumal küsimus! Mida te ise teeksite kui peaksite pidevalt end soolasambaks oma enese kodus ehmatama? Neiu ise peab end mõistagi "õrnaks valgeks daamiks", kes pingutab vaid MINU tähelepanu nimel.

"A-ha-haa, lubage naerda!", ütleksin ma selle peale, sest taolised üleelamised lõppevad varem või hiljem intensiivravipalatis või kabelis. Aga äkki see on ongi temakese eesmärk? Appi ja säh sulle tähelepanu ja sümpaatia otsinguid!

"Aasta loom 2017 - metskits"

President Arnold Rüütel ütles kunagi ühes intervjuus umbes nii:

"Mina kitse tulistada ei suuda!" Ta on nii ilus loom!"

Tõsi! Metskits on äärmiselt ilus ja graatsiline. Metskits on ka ääretult õrn ja habras loom ning autoga kokkupõrked lõppevad nende jaoks enamasti siiski pöördumatute tagajärgedega.

Mina tegelikult ei suuda ühtki elushinge tulistada. Väljaarvatud juhul, kui ta mind või mu peret ei ohustata ja see l reegekehtib ka inimlooma kohta.

"Aasta lind 2017 - turteltuvi!"

Minu aknalauale maanduvad igal jummala hommikul kaks tuvi. Teinekord koos. Teinekord ükshaaval. Nii ka täna tuli isane tere hommikust soovima. Emast polnud.

"Hääd uut!!"

Ei ole midagi teha ja nüüd on see käes! Uuel aastal antakse kõiksugu lubadusi ja mõni lubab joomise maha jätta. Teine suitsetamise. Kolmas naise, mehe või armukese. Edu neile kõigile oma lubaduste täitmisel.

Samas ei taha ka mina halvem olla ja luban nüüd kõiki asju aina rohkem teha - rohkem toetajate meele järele olla. Ja rohkem kirujatele ja oma tööd mittetegevatele ametijukudele närvidele käia. Seda lubadust võtan ma eriti tõsiselt.

Mu loomakaitsetöö ja kirjatükid on toonud mulle juurde nii sõpru kui vaenlasi ning sestap üritan veel ausam, veel otsekohesem ja veel teravam olla! Ka seda lubadust võtan ma äärmiselt tõsiselt ning loodetavasti kuulete siis õige tihti kuidas valner igati "südamlike ja toredate loomapiinajate" kohta laimulugusid välja mõtleb.

Kindlasti luban ma veel rohkem tina panna, veel rohkem suitsu teha, veel rohkem süüa ja veel kiiremini autoga sõita. Palju-palju rohkem seksida, võimalikult paljude naistega "kõrvalhüppeid" teha, aga samaaegselt ühele truu olla, luban ma ka! Kõiki teisi asju luban ma mõistagi samuti aina rohkem ja rohkem teha .....

Oma naiskat, lapsi ja lapselapsi luban ka palju-palju rohkem armastada. See on aga niigi raudpoltkindel ja seda ei pea isegi lubama mitte!

Hääd uut aastat siis kallid sõbrad ja sugulased, tuttavad ja võhivõõradki! Mingu meil kõigil 2017 aastal hästi!

„Ei olnud sitt aasta!“

Kui tsiteerida klassikuid, siis just nii võiks öelda küll. Loodan siiralt, et ka teie saaksite samamoodi nendele 365 päevale tagasi vaadata. Ja oli ka ääretult tegus aasta ning seda eriti just loomakaitse tegevuse koha pealt.

Täna võib seda juba kõva häälega välja öelda, aga aasta alul oli selline seis, et loomakaitse liit oleks äärepealt oma uksed kinni löönud, sest lihtsalt enam ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud võidelda ega peaga vastu seina joosta! Kaua sa ikka jõuad?

"Loomasõber 2016 on Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu"

Jälle on aeg sealmaal, et tuleb välja kuulutada käesoleva aasta kõikse suurem loomasõber ja -vaenlane.

Mäletatavasti on loomakaitse liit taolist tiitlit ikka välja andnud, kuigi paaril viimasel aastal jäi see seoses mu kireva ja tormilise eraeluga tegemata.Vabandused ette ja taha!

Tegelikult oli tänavu üsna palju kanditaate, aga üksikutest loomi aidanud toredatest inimestest olid sedapuhku üle kaks meest

"Vincenti-nimeline suksu tõi riigiametnikule loomavihkaja tiitli!"

Kirjutasin sellest Pärnumaa vaesest hobusest aasta alul õige mitmel korral ja ei hakka ennast taas ennast kordama. Siinjuures suurimad tänud Amy'le, kes uhke Vincenti terveks ravis ja jalule aitas. Ja nüüd siis meie tänase pressiteate juurde, mille juba paari tunni pärast välja saadame:

„2016 aasta loomavihkaja on Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elita Sillar!“

Eestimaa Loomakaitse Liidu (ELL) juhatus valis 2016 aasta loomavihkajaks Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialisti Elita Sillari. Loomade heaolu kontrolliv ja nende heaolu eest seisma pidav Sillar tunnistas sisuliseks terveks väga haige ja raskes seisus olnud hobuse ning jättis omanikud karistuseta.

„Selveri uuenduslik kalender“

Mees läks restorani ja vaatab hämmeldunult, et kõikidel kelneritel on rinnataskus lusikas ning püksiaugust turritab välja mingi paelake. Härra hakkas koheselt ühelt kelnerilt selgust nõudma:

„Miks teil see lusikas taskus on?“

„Vaadake härra, üks uuringufirma viis läbi uuringu ja selle kohaselt pillavad kliendid kõige enam maha lusikaid. Seetõttu ongi see taskus ja koheselt võtta ning tööviljakus tõuseb!“

„Aga milleks see paelake püksiaugus?“

„Appi! Laimatakse! Valetatakse! Annan kohtusse!“

Just taoline röögatus on viletsate loomaomanike ja -piinajate enimlevinud reageering kui nende unarusse jäetud loomi kontrollimas käiakse. Visiidid visiitideks, aga kõige rohkem näib neid kodanikke häirivat just see, et ma julgen neist lugudest kirjutada.

„See ongi loomapiinajatele kõige suurem karistus, kui sa nende lood ja teod avalikustad!“, ütles mulle suvel üks eakas loomasõbrast vanahärra, kes südant oma naabri koera pärast valutas. „Poliitikuid, kohtunikke ja riigiametnikke loomad ei huvita ning seetõttu sa lausa pead kirjutama! Kas sa ikka julged või lööd ka araks?“

Ei ma löö araks midagi ja küllap olen seda ka kümne aastaga juba tõestanud. Mõistagi on mind oma sada korda ka laimamises süüdistatud ja maapõhja neatud, aga ega see mind suurt ei morjenda. Lisaks on pärast üllitisi nii mõnegi loomakese eluke tuntavalt paranenud ja see on vast ongi oluline.

Nüüd aga siis järjekordsetest minu üllitistest, mis loomapiinajatele või väärkohtelejatele pinnuks silmis või okkaks persses on.

"Loomade ja nende omanike halvim päev on kohe-kohe käes!"

Suur sõda Viiburi linna all on juba mõnda aega täies hoos ja paugutatakse nii, et anna kannatust. Eks seda ole ka tänavapildis veidi rohkem näha, sest vähemalt Tallinnas nägin täna täpselt viite koera sihitult jooksmas.

Võib-olla pääses mõni niisama jooksu. Võib-olla tegi vehkat hoopis paugutamise tõttu? Kõik variandid on võimalikud. Selge on see, et homme-ülehomme panevad paljud koerad kodunt plehku.

Kuidas seda vältida? Kuidas ohutult raha taevasse kõmmutada? Seitsmestest uudistest saate teada

"Omanikud otsivad Haapsalus plehku pannud kiisut"

Sekka ka ühe uitama läinud kiisu kuulutus Läänemaalt, Haapsalust.

Tupsu nimeline emane kiisu läks kaduma 12 detsembril. Loom on steriliseeritud ja ka ussirohud on antud. Kuna Haapsalus pole kiipimine veel kohustuslik, siis seda vidinat tal naha all pole ning omanikud ei jõua endid nüüd ära kiruda.

Tema kõige suurem eripära on, et saba on musta värvi ja osaliselt peal heledad pruunikad laigud. Seljal suurem beežikas laik. Üks kõrv must ja näol ka pruunikad/oranžikad laugud. Teravamate näojoontega. Näokuju ja olemus siiami kassilik kuna ta üks vanematest ka siiam. Loomadega harjunud kuna kasvas koos koeraga üles.

Kontaktid: Astrid - 56789586; Artur - 58523144; 

Elina - 56961305

Mina tänan!