Must "täpp" teel. Vist lind? Igaks juhuks võtan kiiruse maha ja sõidan aeglseselt mööda. Silmanurgast piilun ja oligi lind. Verd nagu näha polnud ehk, et äkitselt sai lihtsalt paugu ja on oimetu. Pahatihti just nii läheb kuniks järgmine massin üle vurab. Siis pole enam miskit parata. Progressi hind, on paljudel selleks puhuks vabandus varrukast võtta. Sellega on nii ja naa ning eks seesamune progress sõidab ju ka meist endist nii mitmeski mõttes üle. Siis on kisa taevani. Eks see kisa ole ka teiste elukate puhul taevani, aga meid lihtsalt väga ei koti.

Ei saa panna kätt südamele ja hõisata, et mina tubli inime pean alati kinni. See sõltub paljudest asjadest alustades kiirusest, nähtavusest, väsimusest ja lõpetades liikulusohutusega eelkõige just inimese ja kaasliiklejate vaatest. Loomade käitumisega peab arvestama ka, sest harvad pole juhud kui haavatud tüüp "päästjate" käest pääsemiseks otse järgmise masina alla tormab. Kui verd ja luuotsi näha pole, siis üritan ikka tubli olla ja hädalise väheke kaugemale teepervele toibuma toimetada. Vahest harva on ka arstile sõit ette võetud, aga selle va metsloomade ja -lindude ravimisega on meite riigis üks paras kepp ja jant.

See on ka kätte ühe korra kurjasti kätte maksnud kui talveööl keset Tartu maanteed lebanud rebane lihtsalt teeskles surnut ja mu põidlast kinni haaras kui kratist haarata üritasin. Sa vana raibe, kus tegi haiget ja oleks tõpra maha löönud, aga õnneks laskis ise lahti. Siis jooksis eemale ja vaatas uudishimulikult. Mida sa passid lurjus? Kas mu Paksu Margareeta suuruseks paistetanud pöialt või? Kurja saatuse tahtel oli üks metsik kassivolask varasemalt samal õhtul täpselt samasse pöidlasse oma hambad löönud. Loomad on nii vastikud! Eriti rebased! Kassid ka!

Läheme aga oma linnujamaga edasi. Turvalises kauguses panin oma "saani" vilkuma," et kasvõi korraks tähelepanu tõmbaks kui teel koperdan. Vantsisin aga "linnu" juurde ja seal ta vaeseke lebaski - meite maal üsna haruldane mustkuub-kinnasvutt. Paljud pole vast kuulnudki? Eks siin ole juba minu asi teid harimatute talupoegade loodusest võõrandunud järeltulijaid õpetada. Mustkuub-kinnasvutt on käpiklaste sugukonda kinnaslaste perekonda kuuluv lind. Nad on üsna hea lennuvõimega, aga kõndimine on äärmiselt vaevarikas. Mustkuub-kinnasvutid saabuvad meile mitte kevadel nagu paljud teised rändlinnud vaid sügisel kui jahedaks kisub. See tähendab vaid seda, et Metsavana pani ennustusega puusse ning varsti-varsti on paks lumi maas. Nii, et otsige aga vildid ja karupüksid välja. Näh saitegi väheke targemaks. Ärge hakake tänama ja rääkige see otsatu tarkus kenasti oma lastele ja lastelastele edasi. Siis saavad loodusõpetuses head hinded.