Ruts passib rohus, kana valvab katusel. Seoses ärevama olukorraga tuleb ohutusele aina rohkem tähelepanu pöörata. Mürske ma osta ei jaksa, sest mingi seitsekümmend milli jääb puudu ja alla selle pole mõtet üldse tõmblema hakata. Vähemalt "spetsialistid" on seda meelt.

Vaestele vennikestele tuleb aga loodus ise appi. Ühes me lemmikööbimiskohas arvas heaks meid mingi "metsakana" valvama hakata. Passis alul aga tee peal ja eest ära ei lähe. Sõidan seal põllul niigi üliaeglaselt, sest linavästrikud kuradid tulevad nagu nimme masina ette. Tasane sõit annab neile aega eest ära minna. Jube jant alati ja aru ma ei saa miks nad nii teevad ning vahet pole olgu päev või öö, kevad või sügis suvest rääkimata.

Valvekana ärkas aga täitsa ellu kui lähemale tatsasin. Jummalast lähedale lasi ja esmalt arvasin, et äkitselt on viga saanud. Polnud õnneks ühti ja lendas minema. Ruudi tegi õhtuse kontrollkäigu põllul ära ja ühtki FSB luurajat ei tuvastanud. Kuud, veri vaking kuud! Siis viskas masina kõrvale sirakile. Kui ilm on kuiv, siis on ta veel hea meelega hiliste tundideni väljas. Kui just lõket ei tee, siis ise kipun rohkem juba soojas passima. Tõenäoliselt aasta 2026 jääbki meile meelde kui piiramatu vabaduse aasta, sest õues oleme alates veebruarist nüüd küll rohkem olnud kui tubastes tingimustes. Annamegi vast oma kivi sees oleva elamise üleüldse ära, sest kui üheksa kuu jooksul seal vaid kaks korda ööbida, siis pole vist enam nagu üldse vaja. Uus aasta koos uute reissihtidega kah kohe käes. Siis kaome taas määramatuks ajaks tundmatusse ja teadmatusse. Nii tore, nii tore!

Ruudi lamab ja valvab rohu sees. Hästi valvab. Heiki vaatab masinas telekat. Hästi vaatab. Korraga käib ilge litakas vastu katust. Ruts hüppab ehmatusega püsti ja passib taevasse. Heiki kargab käbe-käeb õue ja passib kah taevasse. Vene droonid? Ei olnud vaid hoopis kana tuli masina katusele ööbima. Kui Paldiskis sel suvel ööbisime, siis seal tulid kaks kakku korraga ja hakkasid Ruudit kiusama. Muudkui piketeerisid ja vaene koer oli täitsa hädas. Lõpuks tuli üldse tuppa. Silmale oli muidugi kena vaadata kui nad pimedusest ühtäkki välja sööstsid ja siis sama kiirelt kadusid, et uuesti tulla - väga uhked linnud ja vägev oli nende tegemisi jälgida.

See kana on aga vist sõbralik, vähemalt Rutsi ta küll ei ründa. Äkki armus meisse üldse ära. Mnjaah, siit annaks juba sellise lugulaulu kokku meisterdada, mis naistel silmad veele ajaks ja südame tuksuma paneks. Äkki teine homme kribangi ning siis võite juba "Romeo ja Julia" heaga ära unustada. Täielik kräpp võrreldes kana ja Rutsi armulooga!