Pajatan seal sellest, mis parasjagu hingel ja ei halasta. Õnneks on mulle antud absoluutselt vabad käed, aga ilma selleta poleks koostöö ka võimalik. Kõrini, kui toimetaja ütleb ning käseb, mida, millest ja kuidas kirjutada.
Olukorras, kus olen saavutanud teatava vabaduse, ei kirjuta ma loomadest raha pärast vaid juba viimased aastad läeb kogu honorar otse Loomapäästegrupile - ei ole palju, aga abiks ikka.
Täna on puhkus, aga tuletati meelde, et mul on kohustusi. Jummel tänatud, sest läks üldse meelest. Loodetavasti Anneli, erakordselt soe inime, ei pahanda, et avaldan meie kirjavahetuse:
"Tere, Heiki!
Kas saaksid Muki sügisnumbri jaoks saata oma kolumni 15. augusti paiku?
Ja kuna Sa pole kisa tõstnud, siis loodan, et Sipsiku-Lucky looga oli kõik korras ...
Ikka hääd, Anneli"
"Ma ei tõsta kunagi kisa kui see otsest valu ei tee eelkõige ohvrile. Pole lugenud, aga olen veendunud, et tegid hästi. Jobudega ma koostööd ei teegi.
Muide Sipsik hakkas surema, aga me ei lasknud - nüüd õpib uuesti käima hästi vaikselt. Emotsionaalselt raske natuke mulle, aga perenaisele väga palju.
Läksin oma suure puhkamisega kuidagi rappa ja arvasin, et pean alles detsembriks kribama.
Aitäh, et meelde tuletasid ja panen tahvlile nüüd juba kirja. Saab tehtud nagu ikka."
