"Privet gorod Narva!"

Eile õhtul ööbisime Narvas. Masina sättisime kohe meite poolel oleva kindluse kõrvale. Hea oli pärast inimeraldatust taas linnas olla. Õhtu oli kena. Isegi väga. Istusime Nõpsikuga jõe kaldal ja nautisime suviselt sooja õhtut.

Loojuv päike valgustas venelaste kindlusemüüri. Korraga näen, et tornis kaunis neiu appi hüüdmas. Kurjad sõdurid veel kurjema tsaari käsul olla ta vangitorni pistnud.

Ma kohe riided seljast ja jõe äärde. Rüütel noh. Astun vette ja näen kuldkalakest. Püüdsin kinni. Kalake paluma, et ma ta elunatukest säästaksin. Lubas lausa 3 soovigi täita.

Palusin siis, et ta mu padujoomisest tingitud hallutsinatsioonidest vabastaks. Kõu kärgatas taeva valgeks ja ei ma näinud rohkem kuldkalakest. Pihud täitsa tühjad ja Imeilus Vassilissa haihtus ka nagu tinatuhka.

"Kalake, kalake! Kuhu sa läksid? Tahtsin ju veel palju raha ja kuningriiki paluda!"

Täitsa loll ja oleks pidanud ikka midagi muud paluma või vähemalt mitte tervisehädadest alustama. Nüüd ei saanudki rüütlit mängida ja habrast neiut kurjuse küüsist päästa. Raha kah netu! Nutt tikub ligi.

Loo moraal - olge vähemalt teie oma soovidega ettevaatlikumad ja käige nendega targemalt ringi!