10. mai 2022

"Head koerad! Peremehele äratus ja ise taas magama!"

On ikka tüübid. Ajavad kell kuus üles ja tahavad õue. Tuuseldasid seal oma tunnikese. Ruudi kauem. Ma lausa naudin kui näen kuidas nad seda kõike ise naudivad.

Siis tulevad tuppa ja keeravad magama. Lurjused! Mida ma nüüd tegema pean? Siin on hea koht - tee jääb kaugele, aga ega sealgi suurt liikumist ole.

Luht ka piisavalt nii suur, et jõuan koerad kinni panna kui keegi tulema peaks. Oi nad valvavad. Ilmselt peavad seda maalappi koos jõega juba oma koduks.

Tahvel on tühi või vähemalt midagi olulist, millega kohe ja praegu tegelema peaks, pole. Külmik on pilgeni täis ja nädalakese elab rahulikult üle. Vee-, kütuse- ja gaasipaagid kah pungil. Päike laeb kohe akud ka täis. Unustasin nimelt 220 volti andva inverteri sisse ja see imeb voolu kut segane. Õnneks see "põlev kera" taevas aitab jännist välja.

Õige aeg mobiil ja nett nurka visata ning olla mittekusagil omaette. Mõnus, aga eile tuli räme lugu, mis ilmselt ületab ka üleriikliku uudiskünnise. Alul kuulsin, et Haanjas ja ajasin Lõuna-Eesti loomapäästjad jalule. Siis tuli välja, et hoopis Anijas ja "põhjamaalaste kamp" asus mürama.

Info on nimede ja kinganumbritega koos, aga mida sellega teha? Teavitada PTA-d? Kituda politseile? Mõttetu, aga küll ma välja mõtlen. Paha lugu. Ei taha selle peale isegi mõelda. Täna ei mõtlegi. Aamen!