3. veebruar 2020

"Palun ärge jooksutage meid tühja!"

Täna hommikul anti teada ühest koerast, kes eksles Suur-Sõjamäe uulitsal. Vabatahtlik loomapäästja Tanel Veskimägi ajas teda oma tunnikese taga, aga üliarg koer kätte ei andnud.

"Mis edasi teen?", helistas ta mulle.


"On ta vigastatud?"


"Ei ole."


"Teata varjukasse kui viitsid, aga ilmselt pole mõtet, sest tegu on mõne sealse firma territooriumil elava koeraga. Neid seal kümneid."


Tanel jantis veel mõnda aega tulutult kuid lõpuks koer püüdmismängust tüdines ja tatsaski mingile territooriumile tagasi. Ka eine õhtu tõi taolise juhtumi.



"Tere!

Kirjutan murega, sest kell 20.44 Tabasalus, Kallaste peatuses bussi oodates nägin pealt väga koledat juhtumit ja nimelt auto peatus Kallaste poe juures, siis kuulsin koera ulgumist, auto sõitis minema ja kutsa jäi rihmaga poe külge.

Kedagi seal enam ei olnud ka. Ma oleks ise midagi teinud, aga mul läks viimane buss koju. Süda nüüd nii valutab ja ei tea kohe mida teha? Kas kutsa sai koju või jäetigi ta sinna, et temast lihtsalt lahti saada? Äkki kui aega leiate, saate olukorra üle vaadata."


Tanel viskas taas vatid üll ning tormas koerale appi. Paraku koera enam poe juures polnud. Ilmselt jäi teatajale mulje, et koer tõsteti autost välja ja hüljati. Tegelikult ootas ta aga hoopis poes olevat omanikku. Nii ma arvan.

"Märka ja aita!", on loosung, mida ikka soovitame. Samas jällegi palun südamest meid mitte niisama jooksutada. Veenduge, et loom on ikka tõesti hädas, sest muidu rapsime ju niisama tühja ja raiskame ainult oma elu, millega võiks ju miskit targemat ka teha. Mina tänan!