29 veebruar 2020

"Loomaveeb ootab kaastöid"

"Kaua tehtud kaunikene või kaua seisnud kaunikene", võib selle va Loomaveebi kohta öelda küll. Sellega oli paras jama ka ja nimelt avastasin mõnda aega tagasi, et leht on täiesti kadunud. Varastati ää nagu omal ajal mu Facebooki konto koos viie aasta loomalugudega. Nendest oli tõsiselt kahju. 

Oma viga muidugist ja alati on vaja koopiad teha. Gängi Pärnumaa vabatahtlik loomapäästja Johannes Sarapuu jagab veidi matsu ja suutis lehe taastada. Imekombel oli üks koopia eelmise aasta novembrikuust säilinud ja see meid päästis - kaheksakümne prossa ulatuses on kõik nüüd jälle olemas. Muidu oleks pidanud taas nullist üles ehitama ja ennekõike tähendanuks see topelt maksmist.

Miks see asi venib? Kohe seletan ja kõik jääb ajanappuse ning inimeste taha. Blogisse ma võin kirjutada, millal hing ihaldab ja keegi ei sure ää kui lugu ka kuu aega hiljem ilmub. 

Lisaks annab blogi mulle sõna- ja väljendusvabaduse ning ma ei pea talumatut poliitkorrektset kantseliiti trükkima. Veebis, mis püsib peamiselt reklaamirahade peal ja allub rohkem kasvõi ajakirjandusega seotud säädustele, nii ei saa. 

Oli plaan, et tekib netiülene rahvusvaheline nn toimetus, mille kaastöötajad saadavad lugusid Venemaalt Austraalia kaugema tipuni välja. Türklased on iseäranis koostöövalmis ja ootavad, et saaks omi tegemisi ka meie mail tutvustada. Neile lisandub omatöödang kohalikelt loomaorganisatsioonidelt. Paraku ei suuda neist keegi iga päev kolme kuni viit lugu "toota".  Olles ise loomauudiste keskmes, jõuab Eestis toimuv varem või hiljem minuni. Paraku suudan ka ise edasi anda vaid 10 - 20 prossa neist. Toimetaja palkamiseks pole pappi, ise ma hommikust õhtuni arvutis passida ei taha ja seega tuleb leida muud võimalused.


Pole hullu ja hakkame aga vaikselt pihta. Praegu on loomaveeb.ee veel suletud, aga hakkan sinna vähehaaval lugusid üles viskama. Ilmatuma aja taha ulatuvat arhiivi ei tee ja las see keskkond kasvab tavataktis nagu elu ise. 

Suurtel loomaorganisatsioonidel on piisav meediavõimekus, millele ka ise vägevalt endistel aegadel kaasa aitasin. Ega see muidugi kajastamata jää kui neil miskit tarka öelda on. 

Nagu aru saite, siis keskendun nüüd rohkem pisematele ühingutele, kellest keegi veel kuulnudki pole. Ometigi teevad ka seal loomade heaks vabatahtlikku tööd sama tublid inimesed kui mujalgi ning ka loomad on täpselt samade murede ja hädadega, mis peavoolumeediast läbi käivad. Vene inimeste loodud ühingutest ei tea keegi üldse midagi. Ka see viga peab parandatud saama.

Ei hakka salgamagi, et oma pesamuna Loomapäästegrupp saab seal vägevalt sõna. Ilmselt ei lähe ma kaasa klikikogumisralliga ning hüsteerilisi pealkirju "ENNEOLEMATU JULMUS! SADISTLIK MEES LÖMASTAS LASTE NÄHES SÄÄSE ÜHE HOOBIGA!", seal ei näe.  Ka kommentaariumi suhtes, kus kõik psühhopaadid saavad vabalt inimesi solvata vist ei tule. Ma mõtle veel selle üle. Loomapäästegrupi toetajad ja sõbrad on ka eelisseisus ning nüüd ongi vast kõik ausalt üles tunnistatud.


Merike Kunglaga "Etnomurist" on räägitud lugude vahetamisest, mis hakkaksid ilmuma nii siin kui seal. Ka Koer.ee keskkonna omanik Hedvig Tahlfeldt andis kunagi nõusoleku pikkade aastate jooksul kogutud tööd ja vaeva kasutada. Praegu on viimane keskkond jätkuvalt üsna varjusurmas.  Räägin üle ja panema asjad täpselt paika. 

Kui kellegil tekkis mõtteid ja soove, tahab kaasa lüüa kasvõi välislugude tõlkimisega, siis andku aga endast teada vihje@loomaveeb.ee

Levitame loomaaramastust ja empaatiat nagu suguhaigust ning muudame maailma veidikene paremaks paigaks nii enda kui teiste liikide jaoks. 


Rokime üheskoos ka sellel rindel ning teeme loomade hääle ja mured veel kuuldavamaks. Kasvame veidi suuremaks ja siis palkame juba profi ajakirjaniku toimetama. 

Lugusid võib olla seinast seina. Peaasi, et need oleksid tõesed, huvitavad ja harivad. Lugusid varastada ei tohi ja kõikjal peavad olema viited algallikale! Tulevikuplaane on veel kümneid, aga püüame neist järgmisega nüüd siis maha saada. 

Stiilinäide Tago Holsting'ult, kes viskas maakeelde ringi "Eurogroup for Animals" uudise, mis kahjuks laiemat kõlapinda ei leidnud. Teema on aktuaalne ka Eestis, sest ajuvaba lemmikloomade paljundamine vohab ka meil massiliselt.


"Iirimaal kehtima hakanud seadus võtab sihikule ebaseaduslikud kutsikavabrikud"

01. veebruaril 2020 hakkas Iirimaal kehtima seadus, mis reguleerib lemmikloomade, nagu kassid ja koerad, müüki ning müügiks kasvatamist. Igaüks, kes tegeleb lemmikloomade müügi või müügiks kasvatamisega, on kohustatud ennast registreerima Põllumajanduse, toidu ja mereasjanduse ministeeriumis ning lisama vastava registreerimisnumbri igasuguse müügikuulutuse juurde. Erand tehakse ainult sellistele lemmikloomade müüjatele, kes pakuvad kalendriaasta jooksul müügiks vähem kui viis looma.

Paistab, et tänu uuele seadusele ning kohustuslikule koerte registreerimisele on Iirimaa asunud esirinda kehtestamaks range kontroll koduloomade ebaseadusliku paljundamise üle ning selliselt paljundatud koduloomade, eriti koerte, arvu vähendamise suunas. See peaks tähendama ka loomade ning nende müüjate paremat jälgitavust, loomakaitseseaduse paremat jõustamist ning lõppkokkuvõttes vähem hüljatud loomi, kes jõuavad varjupaikadesse.

Iiri loomakaitseorganisatsioonid tervitavad uue seaduse kehtimahakkamist tingimusel, et seda hakatakse ka jõustama. Eurogroup for Animals hakkab Iiri eeskuju propageerima Euroopa tasandil, eesmärgiga saavutada samalaadsed lahendused kõikjal Euroopas.