"Ära anna seda jama neile!"
"Ei-ei, ma ei annagi!"
"Ära luiska! Kas tahad, et kõik oleksid sama jämedad nagu sa isegi? Tänaval käid ja topid lastele kommi ja juustu suhu või? Kah näljased? Varsti on koerad nagu kilpkonnad, käpad külje peal ja roomavad mööda elamist!"
Kissitab silmi ja on vait. Ilmselt arvab, et maskeerub hiinlaseks ja ma ei tunne teda ää. Jätkan vaatamata sellele:
"Saan aru küll, et sa sõjaaja laps, kel pidevalt hirm naha vahel, et fritsud astuvad sisse ja söövad toidu käest ää. Seepärast ongi leib pidevalt taskus.
Või äkki on asi hoopis selles, et sa oled sisemiselt nii õel ja koerad näevad seda. Siis peadki nad toiduga ää ostma. Lapsepõlves sidus emme sulle ilmselt lihatükid külge, et koerad üleüldse mängiksid? Oli nii või?"
Turtsatas ja tegi rästikule omast sisinat. Siis ajas silmad voobše kissi ja sedapuhku jättis juba mongoli sõdalase mulje. Nüüd on vait ja mossitab. Läks ukse paukudes oma koopasse.
Kurat küll! Me oleme nii tülli keeranud, aga ei saa aru. Ükspäev küpsised koertekausis. Tema ei tea. Teinepäev suitsuvorsti viilud diivani all. Küllap koerad lükkasid, aga jälle ei tea. Ilmselt mingi haige kummitus, endine varjupaiga töötaja, mürab mu korteris.
Las see Džinghis-khaanil lapselapselaps nüüd mossitab ja jummel tänatud. Saab vaikust ja koerad ei kosu ka. Äkki hoiab nädalakese eemale? Huvitav, miks naised üleüldse arvavad, et see kui nad ei räägi, on mingi karistus? Keda nad küll karistada loodavad?
"Vaikus on kuldne, aga sa ei näe.
Vaikus on kuldne, kuldne, kuid see nii ei jää ..."
