28 november 2019

"Appi! Appi! Tali tuli taas ootamatult!"

Eestlane on alati kõva hädaldaja olnud, aga uuel aal näikse neid vingukotte veel rohkem olema. Tegelikult muidugi pole, aga sotsiaalmeedia aitab hädakisa ja niisama kiunu võimendada enneolematul määral. Ka pärismeedia avaldab tänapäeval selliseid "uudiseid", mida vast kümne aasta eest isegi suure rahanutsaka eest lehte poleks pandud.

Kiunun siis ka ja toon näiteks paar nõmedat lauset, mis väheke pinda käivad.

"Tunnen sulle kaasa?"

"Ausalt või? Parem küsi kuidas ma selle leinaga hakkama saan või midagi inimlikumat. Tunned kaasa! Ära tunne!"


Jõuamegi järgmise tühipalja sõnakõlksuni:

"Ma tean, mida sa tunned!"

"Halloo! Mida perset? Kuidas sina saad teada seda, mida mina tunnen? Kuidas mina saaksin tunda seda, mida teine inime läbi elab?"


Eilne teema ehk, et debiilikutele tuli talv jälle ootamatult! Oksendama ajab! Ekvaatoril elate või tahtis keegi randa päevitama novembrikuus minna? Oli küll nii libe, et murra või kondid, aga teeäärsel haljasalal andis isegi kahe tiriva koeraga täitsa mugavalt astuda. Äkki keegi ootas vastavat silti?

"Ettevaatust jää on libe seltsimehed! Uudis suur! Talvel on jahedam ja sajab lund. Väiksema höördeteguriga jää tekib ka!"

"Oi-oi-oi, aga ma tahan ka talvel 110-ga kimada! Mul on selleks õigus! Tee peab olema kuiv! Kes vastutab?"

"No kihuta siis, aga ära teisi kaasa võtta kui surma poole tõttad!"


Rohkem hoiatussilte sõbrad on vaja, sest oma suures tarkuses muutub inimkond vähemalt lääne kultuuriruumis aina sotumaks. Rannas ma ootaksin järgmisel aastal selliseid silte nagu "ettevaatust vesi on märg!" ja poolemeetrises vees võiks olla juba 50 meetriste vahedega manitsusildid, mis meenutavad, et inimesed ei suuda vee all hingata.

"Ei-ei! Me oleme käskudega harjunud. Sestap "uppumine keelatud!", oleks veel parem. Rohkem silte, rohkem vingu ja hala! Vähem aju ja mõtlemisvõimet!"

Ja nüüd poome linnapea üles, sest keegi peab ju vastutama, et jää siinsel laiuskraadil tekib!