"Neid ju alati olnud ja eriti suisel aal, aga me pole neist teatavatel põhjustel eriti kirjutanud. Kui Loomakaitse Liidus olime, oli ju kõik täpselt samuti. Peaksid mäletama küll?"
"Mäletan-mäletan. Kuhu sa tuuletallajad, kes tegelikult ei ole tuuletallajad, panid?"
"Vat seda küll ei mäleta! Sa kitu- ja jonnipunn hakkad ju kohe piripilli kombel tönnima! Pärast mina pean lohutama ja pisaraid kuivatama!"
Tõbras pidin olema ja Virge ähvardas meie imekauni (mitte)romantilise suhte sekundipealt lõpetada. Ei ta lõpeta ühti, sest ei suuda minuta elada ja see "suhe" kestab vähemalt nii kaua kuni viitsime neid loomi ja linde aidata. Täna räägin aga tuvist, kel keerukas operatsioon selja taga. Me vahetasime tal aju ära.
Nali, vähemalt proovisin teha, kuigi fotodelt võib jääda ajuoperatsiooni mulje küll. Tegelikult õmbles Sõle kliiniku loomaarst dr. Ketlin Sõstra skalbi, mida varesed va tõprad vana indiaani kombe kohaselt võidukalt eemaldada tahtsid linnukesele tagasi.
Kuigi see oli sekkumine looduse asjadesse, siis inimesed sellel juhtuda ei lasknud. Ega neid saa ka hukka mõista, sest appi läheme ju ka oma maaslamavale liigikaaslasele, keda nolkide kamp jalgadega taob ja siis on sekkumine igati õigustatud.
Pääsenud tuvi kosub Martin Jõksi lindude hoiukodus veel nädalakese. Mees jagab matsu ja annab talle vajalikud ravimid sisse. Seejärel saab linnuke mõnede rõõmuks, teiste kurvastuseks, taas vabadusse. Vat sellise jamaga me tegeleme ka. "Mõttetu!", arvab nii mõnigi. Võib-olla, aga vähemalt selle tuvilinnu jaoks on suur mõte see - tema eluke jätkub ja see polegi ehk nii väike asi kui esmapilgul tundub.
Aukartust, aukartust ELU ees tundke mu sõbrad ja vihavaenlasetki Me kipume seda unustama ja hävitame seda va imetabast elukest kõikvõimalikul moel ja aina suuremas mahus, kuigi peaksime hoidma. Imelik paradoks isegi end kõige targemaks liigiks pidava inimlooma jaoks. Eks ole?
